Eesti tippkultuur kohtub Viimsis rahvusvahelise kõrgkultuuriga

Autor: filmikriitik Eva Kübar

Artikkel SA Kultuuri- ja hariduskeskuse Viimsi Artium juhi Kristiina Reidolviga ilmus 13. detsembril. Täismahus saab seda lugeda Postimehest. 

Viimsi Artiumi juht Kristiina Reidolv. Foto Madis Veltman FOTO: Madis Veltman
Viimsi Artiumi juht Kristiina Reidolv. Foto Madis Veltman
Kristiina Reidolv (sünd 1978) Eesti kultuurikorraldaja ja teatrijuht. Endine Vaba Lava juhatuse liige ja tegevjuht (2012–2019) ja Tartu Loomemajanduskeskuse juht (2019–2021), Tartuffi ja Tartu PÖFFi juht (2020-2021) Alates 1. septembrist 2021 Viimsi kultuuri- ja hariduskeskuse Viimsi Artium juht.

Viimsis, Haabneeme kooli kõrval, paljude tallinlaste armastatud karulauguradade läheduses käib suuremat sorti ehitus. Tuleva aasta aprillis avab seal uksed Viimsi Artium: kultuuri- ja hariduskeskus, kus hakkab tegutsema noobel kultuurikeskus ning kunsti-, muusika- ja teaduskoolid noortele.

 

 

Milline kultuur eri kunstiliikide ühtesulandumisel tekib?

 

Tänapäeval muutuvad piirid etenduskunstide, visuaalkunsti, filmi, televisiooni, muusika ja arvutimängude vahel üha hägusamaks. Samuti ei ole enam üheselt selgeid piire looja, tarbija, vahendaja või kommenteerija vahel. Võib öelda, et aina rohkem tekib hübriidprojekte, mis kasutavad elemente eri kultuurivaldkondadest. Seega uue kultuuri sünnipaik on tiigel.
Näitena võiks tuua saksa nüüdisteatri trupid Rimini Protokoll või machina eX, mille lavastused toetuvad sageli näiteks arvutimängude loogikale. Eesti arvutimäng Disco Elysium, mis on ZAUMi loodud ja mis võitis ülemaailmselt väga kõrgeid auhindu, on näiteks tipptasemel visuaalne kunst, mis kasutab ka näitekunsti elemente. Üha enam tuuakse kultuuriprojektidesse ka immersiivseid ehk kõiki meeli hõlmavaid tehnoloogiaid, niisamuti virtuaalreaalsust, liitreaalsust või tehisintellekti. Minu jaoks on Viimsi Artiumi juhina huvitav anda oma panus uue kultuuri tekkesse. Kindlasti tahaks ka üles ehitada rahvusvahelise kultuuriorganisatsioonide võrgustiku eesmärgiga roteerida kultuurisündmusi. Kui näiteks Aasia tipptantsuteater tuleb Stockholmi Dansens Husi, siis oleks igati mõistlik esitleda seda ka Helsingis ja Viimsis Artiumis.

 

Artiumi tuleb ka väga hea sümfooniaorkestri saal. Kas hakkame lisaks tänapäevasele
hübriidkultuurile kuulma ka klassikalist muusikat?


Tahaks nii nüüdisaegset kultuuri tutvustada kui ka sümfoonilist ja koorimuusikat esitleda. Tänapäeva ja traditsioone ühendab minu arvates väga hästi näiteks Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri kunstiline juht Tõnu Kaljuste. Mingis mõttes on ta nüüdisaegne ja uuenduslik, aga samas kasutab ka regilaulude töötlusi, mis loob sideme varem
looduga.

 

Ehitasid kunagi üles Vaba Lava Tallinnas ja seejärel Vaba Lava Narvas, kus programmi panid
kokku kuraatorid. Kas sellise süsteemi järgi hakkab tööle ka Artium?


Tegelikult on mõte luua Viimsi Artiumi juurde kaasamõtlejate ring, nn loomenõukoda eesmärgiga koondada mitmesuguseid kultuuriinimesi, kes tunneksid ennast Artiumiga seotuna ja mõtleksid kaasa, mida võiks siin esitleda. Sinna võiksid kuuluda näiteks Eesti tippmuusikud ja -lavastajad, aga ka rahvusvahelised loojad, kuraatorid, programmijuhid jne.

 

Räägime ka filmist. Oled eelnevalt maininud koostööd PÖFFiga. Kas Artiumist võiks saada üks PÖFFi kinosid?

 

Olen ise viimased aastad just filmivaldkonna arendamisse panustanud, nii Tartu Filmifondi vedanud kui ka Tartuffi ja Tartu PÖFFi korraldanud. Põgusalt oleme PÖFFiga Artiumi teemat ka puudutanud. Muidugi tahaks teha Artiumis filmilinastusi, aga on ka pikemad plaanid filmivaldkonna arendamiseks, mis praegu on läbirääkimiste faasis. Minu arvates peitub filmivaldkonnas väga tugev potentsiaal.

 

 

Samas ei taha inimesed pärast koroonat enam kinno tulla, selles mõttes on kinopidajad praegu ikkagi hädas.

 

 

Globaalses plaanis võib öelda, et jah, koroonakriis mõjutas väga tugevalt traditsioonilist filmitööstust: kinod panid uksed kinni, filmifestivalid kolisid veebi, esilinastused lükati edasi. Samas tegi globaalse filmitööstuse maht 2019. aastal, vahetult enne koroonapandeemiat tänu voogedastusplatvormide tulekule võrreldes 2018. aastaga väga suure hüppe. Seda kutsutakse tootmisuputuseks, suureks pauguks ja kasutatud on isegi piibellikku terminit «üleujutus». Praegu toimub digiplatvormide sõda kohaliku, regionaalse ja globaalse turu pärast, mille käigus mängitakse ümber ka rahvusvaheliste turgude piirid. Kui Eesti film tahab ennast globaalselt kehtestada, on täna õige aeg tegutseda. On vaja luua filmistuudiod, filmifondid ja arendada filmitööstust, nii tööjõudu kui ka tugiteenuseid pakkuvaid ettevõtteid. On näha, et Baltikumi praegu skaneeritakse, et tulla siia välisfilme tegema.

 

 

Juba praegu käib meil väga palju välisproduktsioone.

 

 

Jah, palju käiakse, aga väga paljud Eesti produtsendid on ka öelnud, et nad momendil veel pidurdavad seda protsessi, sest meil ei ole veel ei filmistuudiot ega ka piisavalt tööjõudu. Kuid kui infrastruktuur areneb, kasvavad kindlasti ka Eesti filmitööstuse mahud.

 

 

Kuidas sa voogedastust Artiumi ja filmi kontekstis ette kujutad? Kas hakkate filmilinastusi ja kontserte veebis üle kandma?

 

Iga kultuuriorganisatsioon peab täna arendama n-ö paralleelseid maailmu ja tehnilist baasi ning olema valmis järgmisteks kriisideks, ja ka uueks virtuaalseks kultuuriloomeks ja -tarbimiseks. Oluline on, et need ülekanded ei oleks halvasti tehtud koduvideod, vaid väga heal tasemel kontserdid. Platvormistumine algas muusikatööstusest, liikudes kiirelt edasi audiovisuaaltööstusesse ja arvutimängudesse, ning täna sekundeerib sellele voogteater. Voogteater on midagi muud, kui lihtsalt teleteatri võtmes etenduste ülekandmine. Eestis tegeleb voogteatriga elektron.art, mis on loonud ka spetsiaalse virtuaalse fuajee, kus publik kohtub juba enne etendust ja saab omavahel suhelda. Ja kuigi näiteks film on virtuaalkeelde paremini tõlgitav kui teater, arutlesid ka Cannes’i filmiturul režissöörid selle üle, et ka nende jaoks on loomisprotsess voogedastusplatvormide tulekuga kõvasti muutunud, kuna nad peavad mõtlema väikestele formaatidele ja kohandama ennast telefoni- või arvutiekraanidele.

 

 

Artiumi suures saalis on 500 kohta. Kas teil väikest hirmu ei ole, et äkki need kohad ei tule täis? Kas Viimsis on ikka viissada kultuurihuvilist või kas inimene viitsib kesklinnast siia sõita?

 

 Artiumi kultuurikeskus hakkaks kindlasti teenindama laiemat piirkonda kui ainult Viimsi või Tallinn ja Harjumaa. Külalised on oodatud ikka üle Eesti. Lisaks tahaks edendada ka rahvusvahelist kultuuriturismi nii sisulises mõttes kui ka potentsiaalse publiku mõttes.

 

Näiteks pakett Viimsi Spa pluss teatrietendus, pärast workshop?

 

Viimsis on väga toredad mereäärsed restoranid. Võiks isegi öelda, et Viimsil on ka kuurordikarakterit: pikk rannajoon, saared, mitmesugused vaatamisväärsused. Piirkond ise pakub juba päris palju ja tuleb hakata mõtlema selles võtmes, et see oleks huvitav nii Eesti kui ka välispublikule. 

 

Kas saaks kasutada ka kogu Artiumi ümber olevat ala?

 

 Matkarajad ja sillad ning ka kuus kütusemahutit, millest kaks on korda tehtud. Kindlasti saaks seal teha kohaspetsiifilisi lavastusi ja minu meelest on see ka suurepärane festivalide ala. Meie välialad asuvad otse klindi ääres, mis on väga ilus. Praegu on meil renoveerimisel kaks endist sõjaväe kütusemahutit. Üks läheb kasutusse kunstigalerii ja etenduspaigana, kus saab teha mitmesuguseid üritusi. Teises on praegu väliõppeklass ja vabaõhulava. Aga neid mahuteid on veel. Viimsi vallal on idee tulevikus ka planetaarium rajada. Kindlasti tahaks kütusemahutid ka välialadega integreerida ja kohaspetsiifilisi või rännaklavastusi teha.

 

Rännaklavastus koos karulaugu korjamisega kevadel?

 

 

 Tegelikult ju EMTA füüsilise teatri magistrandid juba tegid Viimsi põldudel rännaklavastuse, nii et Viimsi on kohaspetsiifiliste lavastuste jaoks üles leitud. Ja ma usun, et ka Artiumi juurest võiksid hargneda nii-öelda eri teed.

 

 

Mille alusel oma programmi loote? Kas pakute kohapeal ka produktsiooni? 

 

Programmi loomiseks on kolm võimalust. Kõige lihtsam on tõesti see, et me rendime ruume külalislavastusteks või -kontsertideks. Teine strateegia on kaasproduktsioon ning kolmas hakata pikas perspektiivis ka omaproduktsioone tegema. Liigume selles suunas samm-sammult, mingit survet ei ole peale sisemise soovi. Programmi planeerimisel lähtume kolmest tasandist – rahvusvaheline ja Eesti tippkultuur ning kogukondlikud sündmused – ja vaatame ka, et eri kultuurivaldkonnad – muusika, teater, film, tants, kunst – oleksid kaetud. Eks see ole paras pusle.

 

Artium avatakse 2022. aasta aprillis. On sul mõtteid, milliseid kooslusi sa tahaksid siia
esmajärjekorras kutsuda?

 

 

 Mõtteid on palju. Plaanis on ka ellu kutsuda uus festival, mille fookus oleks tänapäevasel kultuuril ja uuel meedial ning mille kontseptsiooni kokkupanemine praegu käib. Seal oleks esindatud lisaks etenduskunstidele ka muusika ja audiovisuaalne kunst. Väga hea kaasamõtleja kunstiprogrammi asjus on ka Viimsi kunstikooli uus juht Matti Vainio. Ta on pärit Soomest, elab Viimsis ja on Helsingi Aalto ülikoolis lõpetanud magistrantuuri Teemu Mäki juhendamisel, kes teadupärast on ju ka väga tugev etenduskunstnik.

 

 

Mainisid ka kogukondlikku tegevust. Mida sa selle all täpsemalt mõtled? 

 

 

Viimsis on tippkultuur väga jõuliselt esindatud. Siin elavad näiteks Priit ja Olga Pärn, Tõnu Kaljuste, Aarne Saluveer jpt. Nende kunsti Artiumis esitledes tabame me kohe eelpool mainitud kolme tasandit. Aga arvestades, et Viimsis on ka väga tugev kogukondlik liikumine, on keskuse uksed avatud ka kogukonnale mitmesugusteks üritusteks. Kuigi meie saalid on loodud professionaalset kultuuri silmas pidades ja neis on olemas ka kõik vastavad tehnilised lahendused, on ka kogukondlikud üritused meie jaoks väga olulised. Niisamuti koostöö Viimsi kunstikooli, muusikakooli ja teaduskooliga, et noori arendada ja inspireerida.

 

 

Milliseid esinejaid sa Viimsi Artiumi kolmes saalis näeksid? 

 

 

Suur saal on loodud eelkõige akustilise muusika jaoks, seal on väga hea kontserte korraldada, aga ka muusikateatrit esitleda. Linda Madalik, legendaarne akustik, on ka projekteerimisel osalenud ja siin on suurepärane järelkaja. Sinna sobiks hästi näiteks filharmoonia kammerkoor või Hortus Musicus, aga ka orkestrid, nagu ERSO. Kui nad külaliskontserte planeerivad, on Artiumi uksed alati avatud. Aga kindlasti tahaksime ka muusikateatrit vastu võtta. Minu unistuseks on kunagi kutsuda Eestisse prantsuse-austria koreograaf Gisèle Vienne, näiteks sooviks väga esitleda tema tantsulavastust «Crowd», mis sobib ideaalselt suurele lavale. Nägin seda kunagi Berliinis Volksbühnes ja minu arust on see üks viimaste aastate võimsamaid tantsulavastusi. Kuna trupp on suur, tekivad seal muidugi kohe finantsilised küsimused. Sooviks luua koos partneritega rahastusmudeli, mis aitaks tuua Eestisse maailma tippteatrit. Kripeldama on mul jäänud näiteks Julien Gosselin, nn prantsuse imelaps, keda olen Avignoni teatrifestivalil näinud. Tema puhul räägime väga suurtest, võib-olla natuke NO99 teatri võtmes formaatidest, mis võivad kesta lausa kaksteist tundi, aga hoiavad kogu selle aja kunstiliselt erakordselt ärksana. Gosselin kasutab laval ka palju meediume: videot, elavat muusikat jne. Kunagi tahaksin Eestisse tuua ka Hispaania lavastaja ja etenduskunstniku Angelica Liddelli. Lisaks nüüdisaegsele teatrile on hariduslikus mõttes minu meelest väga oluline tuua Eestisse kavõib-olla kümme, kakskümmend aastat vanu, aga ilmselgelt Euroopa kultuuriloo võtmelavastusi,mida eesti publikul pole olnud võimalus siiani näha.

 

 

Kes on Artiumi projekti rahastanud? 

 

 

Viimsi Artiumit on peaaegu saja protsendi ulatuses finantseerinud Viimsi vald, tehes nii väga jõulise ja üsna erakordse panuse Eesti kultuuri. Projekti on ette valmistatud 2016. aastat saadik ning juba ainuüksi hoone ehitus läheb maksma ca 15 miljonit eurot. Harilikult on kohalike omavalitsuste panus kultuuri marginaalne, pigem toetatakse väiksemaid projekte. Seega võiks Viimsi olla ka teistele kohalikele omavalitsustele eeskujuks, pakkudes elanikele suurepärast kultuuri loomise ja kogemise keskkonda. Ilmselge on, et kultuur seob kogukonda, tõstab elukeskkonna väärtust ning loob juurde ka uusi töökohti, edendades seeläbi ka majandust. Strateegiliselt on nutikas kultuuri panustada. 

 

Kultuuri- ja hariduskeskus Viimsi Artium Hoones üldpinnaga 6742 m2 on: 

• suur saal (461 m2 , lava mahutab suure sümfooniaorkestri ja saalis on 457 kohta publikule parteris ja rõdul) 

• kammersaal (mahutab kuni 160 inimest) 

• blackbox’i saal (mahutab kuni 190 inimest)  

• lisaks kohvik-restoran, kunstigalerii, prooviruum, Viimsi kunstikool, muusikakool ja teaduskool ning välilava/õueõppeklass.

 

Tagasi uudiste lehele.