Intervjuu Kristiina Reidolviga

Viimsi Artiumi tegevjuhi Kristiina Reidolvi intervjuu ajakirjale Director. 03/2022.

Kristiina Reidolv on kogu oma haridus- ja karjääritee jooksul kultuuri tudeerinud ja aidanud seda luua ning esitada. Tõeliselt proovile on ta end pannud aga Vaba Lava keskusi üles ehitades ja Viimsi Artiumi luues. Kultuuriettevõtteid juhib ta kui startup’e. Küsis Kadri Kütt.

Iga samm karjääriteel on sind justkui ette valmistanud järgmiseks. Kas tunned ise ka nii? 

 

Kultuur on olnud minu kirg lapsest peale ja võib öelda küll, et minu karjäär on edenenud loomulikult. Peamine motivaator või missioon ongi mul meeletu huvi kultuurivaldkonna vastu laiemalt. Olen õppinud kunstifilosoofiat ja teatriteadust ning teisalt tegutsenud praktikuna, käivitanud uusi kultuuriorganisatsioone ja andnud oma panuse sellesse valdkonda. 

 

Millised olid sinu ootused Vaba Lava juhtima asudes?

 

Mind kutsuti sinna 2012. aastal Eesti Etendusasutuste Liidu tegevjuhi kohalt, mis on teatrite katusorganisatsioon just tööandjate perspektiivis. Olin seega teatrite toimimist puudutavate teemadega vägagi kursis – seeoli minu jaoks nagu kõrgharidus etenduskunstide alal.

Vaba Lava juhtima asudes sain aru, et sisuliselt on tegemist iduettevõtte loomisega. Alguses polnud olemas midagi muud peale idee, kaasamõtlejateringi ja minu kolme kuu palga. See, et asuda üles ehitama nii organisatsiooni kui ka teatrikeskusi Tallinnas ja Narvas, oli minu jaoks riskantne samm. Seitsme aasta jooksul õnnestus aga luua uus organisatsioon, kus oli mitukümmend töötajat ja kaks teatrimaja. Tallinna Vaba Lava ehituse puhul olin pigem nõustaja-konsultandi rollis, Narvas aga kogu ehitusprotsessi eestvedaja. Tallinn oli seega nagu kooliks, et Narvas kõik ise läbi teha.

Aastaks 2018 oli Vaba Lava käive 3 miljoni juures ehk nullist oli suur organisatsioon üles ehitatud ja seega otsustasin ka sealt edasi liikuda. Vaba Lava sai algusest peale loodud kui platvorm, mis kindla perioodi järel muutub. Kui mina keskendusin rohkem Euroopa kultuuriruumile, siis järgmist juhti huvitasid taasiseseisvunud idabloki riikides toimunud protsessid pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist.

 

Kui palju sa pidid Vaba Lava loomisel arvestama kaasamõtlejate, sh riigi arvamusega?

 

Mul olid vabad käed uue ja avatud etenduskunstide keskuse loomisel, mis eelkõige oli mõeldud erateatritele. See vabadus mind uute kultuuriorganisatsioonide loomisel inspireeribki. Kuskilt ei olnud ka võtta mudelit, mida kopeerida. Strateegiline planeerimine ning katse ja eksituse meetodil edasiliikumine tuli ise läbi teha. See on nagu uute maade avastamine, kus kaardistad territooriumi ja perspektiivi.

 

 Eesti kogemus on siis hoopis teistele riikidele eeskujuks?

 

Vaba Lava mudel on tõesti unikaalne ja seda tol hetkel mujal ei leidunud. Kaasasime programmiloomesse rahvusvahelised kuraatorid ja heitsime igaks kaheks aastaks pilgu kindlale kultuuriruumile, fookusriigile. Selline mudel aitas organisatsiooni kiiremini arendada, sest välisekspertidel oli olemas positsioon oma riigis või rahvusvaheliselt. See tähendas omakorda kohe arvestatavat kontaktide baasi, mille loomiseni oleks siin kohapeal palju rohkem aega kulunud.

Milliseid tagasilööke Vaba Lava loomisel ette tuli?

 

 

Selge siht, kuhu ja kuidas jõuda, oli meil olemas ning selles tagasilööke ette ei tulnud. Meie mudelisse oli sisse kirjutatud roteerumine, kuna me ei tahtnud, et sellest tuleks järjekordne organisatsioon, mis ühel hetkel kivistub. Tahtsime olla nagu Rolling Stones ehk veerev kivi, mis tähendas, et ka juhid pidid roteeruma. Sellist julgust võiks ka teistel kultuuriorganisatsioonidel olla.

 

 

Sellise organisatsiooni ülesehitamine on nagu raketi orbiidile viimine, mis peab toimuma plahvatusena ja millel on meeletu jõud taga. Orbiidile jõudes hakkab see oma elu elama, aga iseenesest see püsima ei jää, vaid siis tuleb teised mehhanismid tööle panna. Etapiti on ka strateegia erinev, aga kõik see nõuab pühendumist.

 

 

Mis on sinu hinnangul oluline, et organisatsioon püsima jääks?

 

 

Kõige olulisem on nii juhtkonna kui ka töötajate sisemine motivatsioon ja see, et ei vajuta mugavustsooni. Seismajäämine on tagasiminek. Inimestel peab olema vedru sees, mis paneb edasi liikuma ja uusi võimalusi otsima.

Millises etapis oli Viimsi Artiumi projekt, kui sellega möödunud sügisel liitusid?


Hoone ehitus käis ja see on väga tore, et Viimsi vald on sellesse projekti tohutult panustanud, nii kohalik omavalitsus kui ka inimesed. Mul on nüüd hea võimalus rakendada kahe Vaba Lava keskuse käivitamise kogemust Artiumis – ma tean päris täpselt, mida ning kuidas teha. Selle võrra liigume ka kiiremini edasi, sest kompamist on vähem. Muutunud on aga ühiskondlik situatsioon: koroonaaeg on juba mitu aastat kestnud ja olnud kultuurikorraldajatele tõsiseks kooliks. Pandeemia ajal Tartu PÖFFi ja Tartuffi filmifestivale korraldades on mul tekkinud ka see kogemus, et alati peab korraga mitu plaani töös olema, et lülituda vajadusel stsenaariumilt A ümber plaanile B, C või D.


Mis on vaja Artiumi avamiseks veel ära teha?


Kõik sõltub ehitusest. Paralleelselt tuleb organisatsioon koos personaliga üles ehitada ja programm paika panna. Meil tuleb Artiumisse 15 töökohta. Plaanime korraldada avafestivali ja koostame juba ka mängukava uueks hooajaks.

Reidolv peab ülimalt oluliseks leida iga teema juurde õiged inimesed ja neile tegevusvabadus anda.

Mida teed sa Artiumi puhul teisiti kui Vaba Lava luues?

 

Programmi kokkupanek on teistsugune, kuna keskustel on eri sihtgrupid. Artiumis keskendume rohkem Eesti ja rahvusvahelisele tippkultuurile ning kogukondlikele sündmustele. Artiumi haare on laiem, seal on etenduskunstid, kontserdid, film ja visuaalkunstid. Lisaks plaanime hakata tegema ka kaas- ja omaproduktsioone. Kindlasti pöörame tähelepanu digivõimekusega seotud aspektidele juba hoone ehituse juures, et saaksime pakkuda voogedastust.

 

Rahvusvaheline mõõde on seega ka Artiumis üks eesmärkidest…

 

Minu jaoks on äärmiselt oluline, et osaleksime orgaaniliselt Euroopa kultuuriruumis. Mõned valdkonnad on piiriülesele koostööle väga avatud ja see on nende DNAsse sisse kirjutatud. Näiteks on filmivaldkonnas rahvusvaheliste kaasprodutsentide roll üha olulisem. Eesti teatrisüsteem on aga suhteliselt isoleeritud ja meil on väga vähe võimalusi välisteatrit näha, samuti ei käi meie teatrid eriti välismaal. Teatri eksport ja import on lapsekingades. 2019. aastal, kui maailm oli veel avatud, oli Eesti teatripubliku külastuste arv rekordiline, üle 1,2 miljoni, samas välisteatrit nägi vaid 1,44% külastajatest. Minu jaoks on teatrite Achilleuse kand välissuhtluses ja ma soovin sellega kindlasti tegeleda. Tahaksin üles ehitada Põhjamaadega ühist süsteemi, et toimuks programmi roteerumine – kui mõni rahvusvaheline tipplavastus meie regiooni tuuakse, siis võiks see kõigis neis riikides etenduda. Samuti tuleks arendada ja edendada kultuuri ning eraettevõtluse koostööd.

Reidolv ütleb, et inimestel peab olema sees vedru, mis paneb edasi liikuma ja uusi võimalusi otsima.

Kuidas lähenesid väiksematele projektidele, nagu PÖFF ja Tartuff?

 

 

Tartu PÖFFi ja Tartuffi, mis on PÖFFi alafestival, korraldasin kaks aastat ja kuna need on pika ajalooga festivalid, siis oli ka mu lähenemine teine. Soovisin festivale ja nende kõrvalprogramme kasvatada ning arendada. PÖFFi positsioon on siinsel kultuurimaastikul väga eriline – see on A-klassi filmifestival, mida on maailmas vaid 15. Nad on suutnud välja murda rahvusvahelisse tippklassi. Globaalseid trende arvestades on filmindus ja kogu audiovisuaalne pool need kaardid, millele tuleks üha enam panustada.

 

 

Milliseid trende sa veel kultuuris näed?

 

 

Vahetult enne koroonakriisi sai suure hoo sisse voogedastus ja nende platvormide tulemusena tekkis audiovisuaalsektoris tootmisuputus. Kultuuris laiemalt toimub revolutsioon.

Muusikatööstusest alguse saanud voogedastus, mis liikus kiiresti edasi filmitööstusesse ja arvutimängutööstusesse, on nüüd otsapidi teatrisse jõudnud. Kooskogemine jääb, aga kindlasti peaks ka hübriidlahendusi pakkuma. Voogedastusplatvormide tulemusena on tekkinud nn nõudekultuur. See kõik on mõjutanud nii kultuuritarbimist kui ka loomist, näiteks Cannes’i filmifestivalil arutlesid režissöörid, kuidas teha filme, mis on mõeldud väikestele ekraanidele.

 

 

Kultuurivaldkondade vahel ei ole enam väga selgeid piire ja palju on üksteiselt laenamist. Juba on etenduskunste, mis sulavad kokku filminduse või arvutimängudega, kasutades sealset loogikat. Uue kultuuri sünnipaik on sulatusahi ja ühisaladest sünnib innovatsioon. Kindlasti on üks tendents ka interaktiivsuse kasv, sest ei ole enam selgeid piirjooni looja, tarbija, vahendaja ning kommenteerija vahel. Kunstiteosed võivad sündida loojate ja publiku koosmõjus ja osalusteater on selle üks näide.

 

Osaluskultuur on nüüdseks liikunud filmindusse, kus vaataja saab otsustada, kuidas stsenaarium edasi areneb. Roheteema puudutab samuti kultuuri, aga eriti filmindust, mis on teatavasti kõige raiskavam. Tegeletakse rohelise ja keskkonnasäästliku filmiproduktsiooni põhimõtete väljatöötamisega.

Artiumis soovib Reidolv keskenduda rohkem Eesti ja rahvusvahelisele tippkultuurile ning kogukondlikele sündmustele.

Mis on eduvõti uue ettevõtmise käivitamisel?

 

Tuleb võtta riske ja katsetada mitmeid mudeleid. Ülimalt oluline on leida iga teema juurde õiged inimesed ning neid usaldada ja neile tegevusvabadus anda. Praegu on tähtsad ka võrgustumine ja eri koostöövormid, näiteks koosloome ja demokraatlik juhtimine. Kultuurivaldkonna ametikohad ja struktuur ei ole enam nii selgepiirilised, vaid pigem oskustepõhised.

 

Innovatsioon leiab aset just eelkõige väikestes ja paindlikes organisatsioonides, kes on ka varmad ühiskondlike muutustega kiiremini kohanema.Targem on ennast positsioneerida väikese kalana suures ookeanis kui suure kalana väikeses tiigis.

Fotod: Meeli Küttim ja erakogu. 

Kristiina Reidolv


On alates 2021. aastast SA Kultuuri- ja hariduskeskuse Viimsi Artium juht. 2020–2021 oli Tartuffi ja Tartu PÖFFi pea korraldaja.

2019–2021 Tartu Loomemajanduskeskuse juhatuse liige ning Tartu Filmifondi juht.


Varasemad töökohad mh: SA Vaba Lava juhatuse liige ja tegevjuht, ülesandeks organisatsiooni ülesehitamine ja kahe teatrikeskuse rajamine (Telliskivi Loomelinnakusse Tallinnas ja Narva), MTÜ Eesti Etendusasutuste Liidu tegevjuht, Tartu Linnavalitsuse kultuuriteenistuse juhataja, Raadio RingFM ja Tartu Raadio saatejuht ja produtsent.


Aastail 2013–2014 oli Kristiina Tartu Ülikooli teatriteaduse doktorantuuri raames teatriteaduse külalistudeng Columbia ülikoolis New Yorgis (juhendaja professor William B. Worthen), 2013. aastal aga teatriteaduse külalistudeng Kenti ülikoolis Suurbritannias (juhendaja professor Paul Allain).

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.