Viimsi Artiumis etendub 15.-17. septembrini “Maastikud ja kehad”. 5-osalisest lavastustsüklist jõuab Tallinnas lavale 2 osa – “Vesi ja koltaan” (Artiumi suures saalis) ning “Põlevkivi” (Artiumi blackbox’is) . Lavastustsükkel valmis kontseptsiooni autorite ja lavastajate Daniel Kötteri, Sarah Israeli ja Elisa Limbergi koostöös muusikute, etenduskunstnike, teoreetikute, teadlaste ning kohalike elanikega Indoneesias Lääne-Paapuas, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Eestis Ida-Virumaal ning Saksamaal Leipzigi ja Ruhri piirkonna.
Kuidas tuli Teil mõte luua selline mitmekihiline ja ambitsioonikas, erinevaid meediume ja žanre ühendav lavastustsükkel “Maastikud ja kehad”?
Mind on huvitanud temaatika, kuidas ruum ajas muutub ning millised on selle poliitilised põhjused ja sotsiaal-majanduslikud tagajärjed. Selle problemaatikaga olen oma eelmistes töödes tegelenud juba pikemat aega. Minu huviorbiidis on olnud elukorraldus suurlinnade kõrvalistes piirkondades. Samuti on mulle maakide kaevandamise tagajärjel toimunud maastike transformatsioon juba pikemat aega huvi pakkunud. Seega on täiesti loogiline, et valmis lavastustsükkel “Maastikud ja kehad”.
Globaalne kaevandamine on üks kõige enam keskkonda ja maastikke muutvaid inimtegevusi. Nende tegevustega kaasnevate muutuste mastaap on tohutu. Need muutused mõjutavad nii inimesi kui keskkondi, milles nad elavad – külad kaovad, nende asemele rajatakse uusi kaevanduslinnakuid, põlisrahvaid sunnitakse oma asurkondadest lahkuma, väheneb maastike liigiline mitmekesisus. Samas mineraalide kaevandamisel on seotud ajaline mõõde. Ekstensiivne kaevandamine on toimunud pelgalt paari viimase sajandi jooksul, samas kui nende mineraalide tekkeks on kujunenud miljoneid aastaid. Kui sellesse perspektiivi paigutada ka aeg kui kiiresti kaevur võib oma tööst ilma jääda, siis aeg võib olla pikk või lühike. See on huvitav paradoks. Mind häirib eurooplaste valikuline nägemine ja kitsas perspektiiv maailmas toimuva mõistmisel. Seetõttu lavastuses me põimisime kokku kaks narratiivi – kaks põhjalikku uurimust kaevandamise tagajärgedest keskkonnale ja potentsiaalsetest tulevikustsenaariumidest Ruhri piirkonnas Saksamaal ning koltaani kaevandamisega seotud temaatikast – mustast ärist, vägivallast ja naiste diskrimineerimisest – Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Eurooplaste jaoks on ekvaatorist lõuna pool asuvad maad ajas ja ruumis niivõrd kaugel, et me ei suhestu nendega. Oma lavastuses tahan ma osutada sellele, et see, mis toimub Aafrikas, avab eriti reljeefselt ja jõhkralt kapitalismi põhiolemuse, millele me enamasti ei mõtle. Kõik me kanname igapäevaselt endaga kaasas midagi Kongo kaevandustest. Koltaanist, mida ekspluateerimise hinnaga kaevandatakse, toodetakse tantaali, mis on oluliseks komponendiks elektroonikatööstuses, sealhulgas mobiiltelefonide tootmises. Seega arusaam sellest tootmisahelast on tõesti silmiavav.
Milline on teie jaoks kõige põletavam probleem kriisis olevas maailmas?
Minu jaoks on see liiga üldine küsimus. Kui räägime kaevandamise ja kolonialismi seostest, siis me räägime süsteemist, mis loodi sadu aastaid tagasi, ma pean siin silmas sellist mõistet nagu võimu koloniaalsus, mis käsitleb kolonialismi pärandit tänapäeva ühiskondades, mis väljendub sotsiaalse diskrimineerimisena.
Üks põletavamaid probleeme on loomulikult energiakriis. Kuid peab ütlema, et Euroopa on energia kättesaadavuse mõttes ikkagi väga mugavas positsioonis võrreldes maakera paljude teiste paikadega. Minu jaoks on seoses energiaressursside temaatikaga väga olulised eetilised küsimused. Samas annan endale aru, et nii kaua, kui me oleme sõltuvad fossiilkütustest Euroopas, on see keeruline teema. Kuna fossiilkütused tarnitakse piirkondadest, kus on poliitilised probleemid – olgu see siis Venemaa või näiteks Katar või muu koht. Seega põrkume pidevalt eetiliste küsimuste vastu, mida pole võimalik lahendada. Võib öelda, et Euroopa energiakriis on karistus selle eest, et mindi tehingule populistliku riigiga, kellel on mastaapsed imperialistlikud ambitsioonid. Kokkuvõttes võiks öelda, et tuleks muuta energiaressurssidest mõtlemist üldisemalt.
Milline on “Maastike ja kehade” peateema? Teie VR installatsioon on ühelt poolt nii pessimistlik ja melanhoolne, kuid samas teostuselt nii kaunis.
Ilu mõiste on suhteline ja ilu on vaataja silmis. Näiteks inimene, kes peab fotosid nälgivatest aafrika lastest slummides ilusaks, peaksid ennast peeglist vaatama. Mind huvitavad eelkõige eetilised küsimused ning vorm ja teostus. Mulle öeldakse sageli, et minu loodud lavastused on mingis mõttes kaunid. Kuid see jällegi seotud vaataja maailmanägemise ja assotsiatsioonide loomise sooviga.
Intervjuu Daniel Kötteriga viis läbi Katrin Tegova.