DocPoindi paremik @ViimsiArtium: “Samsara”

“Samsara” on tõeliselt originaalne audiovisuaalne reis, mille esimene tugipunkt asub kuumas Laoses, kus budistliku kloostri mungad õpivad tarkusi, retsiteerivad mantraid, mediteerivad, kerjavad külas almuseid ja veedavad hetki vihmametsas üleva iluga joastiku juures. Üks noor munk käib surmaks ette valmistuvale vanale naisele ette lugemas lõike “Tiibeti surnuteraamatust” (“Bardo Thödol” ehk tõlkes “kuulmise läbi vabanemine vaheolus”), mis valmistab lisaks lahkujale omal moel ka vaataja ette filmi üleminekuosaks.

Selle triptühhonfilmi kaht narratiivset poolust liidab ja kannab totaalselt sensoorsetele aistingutele rajatud keskosa, mille alguses palutakse kinoseansi vaatajatel sulgeda silmad ja teha läbi ca veerandtunnine seiklus bardo’s ehk surma ja taassünni vahelises liminaalses seisundis. See värvi, valguse ja helide plahvatuslik sümfoonia on kindlasti üks viimaste aastate meeldejäävamaid ja filosoofiliselt põnevamaid kinokunsti saavutusi.

Taas üles ärgata saavad filmi vaatajad hoopis kuuma liivaga mererannal Aafrikas Sansibari saarel, kus noor tüdruk hoolitseb pere uue lemmiklooma, väikse valge kitsetalle eest. Naised käivad ookeanist vetikaid korjamas ning ookean elab oma tõusu ja mõõna elu. Lois Patiño “Samsara” on julge autorikäega komponeeritud kuum ja kordumatu kinoelamus.

Kaarel Kuurmaa