en

Intervjuu Villu Veskiga: rahvusvahelised jazzmuusika tipud Viimsi Artiumis

Viimsi Artiumi hooajaline sari “Jazz @ Viimsi Artium” toob sel kevadtalvel publiku ette jazzmuusika tipud Iisraelist, Inglismaalt ja USA-st. Uurisime sünd- mustesarja produtsendilt Villu Veskilt tulevaste jazzkontsertide kohta lähemalt.

Milliseid artiste on peagi Viimsi Artiumisse oodata?
Sel kevadel saab Viimsi Artiumis kuulda nii kontsert-jazzi, sümfoonilist jazzi kui ka disco, soul & house jazzi. Kontsert-jazzi esindajana astub 31. jaanuaril üles Iisraelist pärit maailmaklassi jazzpianist Anat Fort – ECM plaadifirma kvaliteedimärgi all tegutsev artist. Ta astub lavale koos eesti tippjazzmuusikutega: Jaak Sooäär, Taavo Remmel ja Tanel Ruben ning muidugi vanamuusika “guru” Andres Mustonen viiulil. Anati kontserdist on oodata peenemaitselist ECM-i stiilis musitseerimist. Kontsert toimub koostöös MustonenFestiga ja tänu Andres Mustoneni laialdastele sidemetele Iisraeli muusikamaailmas.

Sümfoonilise jazzi esindajana oleme esinema kutsunud Nigeeria juurtega briti jazzsoul vokalisti, helilooja ja produtsendi Ola Onabulé, kes astub Viimsi Artiumi suures saalis üles 4. märtsil. Ola Onabulé on täna maailmas üks olulisemaid jazzartiste, tema häält peetakse praegu maailma meeslauljate hulgas üheks kõige erilisemaks tema meeletu hääleulatuse, sametise tämbri ja hääle valitsemise tõttu. Tema vanemad on pärit Nigeeriast ning seetõttu esindab Ola Onabulé muusikas nii aafrika kultuuri ehedust kui ka inglise kultuuri elegantsust. 2022. aasta Kopenhaageni jazzifestival tõi teda oma plakatil välja kõrvuti Herbie Hancocki, Melody Gardot’, Gilberto Gili ja Dianne Reevesiga – maailma jazzilegendidega. Viimsi Artiumis astub Ola Onabulé üles sümfooniaorkestri ja jazzkvartetiga, kaasates hulgaliselt löökpille, mis on meile tuntud Ladina-Ameerika muusikast. Muusika on sümfooniaorkestrile seadnud saksa arranžeerija Tobias Becker.

10. märtsil astub üles USA-st pärit legendaarne Tortured Soul. Nende disco, soul & house jazzist pakatav kontsert tõotab kujuneda hullumeelseks tantsuõhtuks, sest keegi ei suuda nende kaasahaarava show ajal paigale jääda. Nad on publikut hullutanud nii festivalil Juu Jääb Muhumaal kui ka Disco Tallinna sündmustel. Suurepärane peoõhtu on nendega garanteeritud!Tortured Soul esineb tavaliselt suurtel lavadel – Jakarta rahvusvaheline jazzifestival Indoneesisas jms.

Nii ongi meil neid kolme kontserti külastades juba hea ülevaade sellest kui mitmekülgne võib olla jazz oma eri väljendusvormides.

Loetletud artistide puhul võib öelda, et jazz võib olla vägagi eripalgeline.
Meile on tuntud ju väljendid traditional jazz, pop-jazz, world-jazz, soul-jazz, jazz-house jne. Suurte jazzifestivalide peaesinejad pole ammugi enam ainult traditsioonilise jazzi esindajad. Jazzi mõiste alla mahub praktiliselt kõik, mis ei ole otseselt akadeemiline muusika – populaarsetest lauljatest kuni maailmamuusikani välja. Tahaksingi rõhutada, et kui akadeemilist muusikat esitavad interpreedid, kes järgivad täpselt helilooja kirja pandud partituuri ja ei tohigi lisada muusikasse oma hinge ja natuuri, siis jazzmuusikas on vastupidi – kõige olulisema osa emotsioonist moodustabki just artistide isikupära avanemine laval publiku jaoks, mis on iga kord kordumatu ja eriline.

Milline on su isiklik side nende muusikutega?
Produtsendile ja korraldajale kehtib selline kirjutamata reegel, et ära osta programmi kui sa pole seda ise enne elavas esituses kuulnud – sest mitmed Youtube’i videod ja kutsuvalt monteeritud reklaammaterjalid võivad olla eksitavad ja artist osutub publikule pettumuseks. Olen seda reeglit järginud ja pakkunud ainult seda, mida olen varem kuulnud või kellega isiklikult ka koos laval olnud.

Kingi jõuludeks kultuurielamus!

Detsembri lõpuni kehtib valitud “Viimsi Artium esitleb” sündmustele soodushind 20 eurot.

See on hea võimalus kinkida sõbrale või pereliikmele mõnus kultuurielamus.

Tutvu kampaaniaga lähemalt ja osta piletid Piletilevist!

Eesti Päevaleht: “8: Metamorfoos” on patriarhaalse ühiskonna lõpu rituaal

“Inimesed õpivad paremini emotsioonide kaudu, siis, kui nad tajuvad, et midagi on valesti. Teater pakub seda võimalust,” ütleb Hollandi koreograaf koreograafi Nicole Beutler.

Amsterdamis töötava koreograafi Nicole Beutleri lavastus „8: Metamorfoos“ etendub 25. ja 26. novembril Viimsi Artiumis. Koreograafiga vestles etenduste eel Kaja Kann.

Loe edasi Eesti Päevalehest: https://epl.delfi.ee/artikkel/120103788/8-metamorfoos-on-patriarhaalse-uhiskonna-lopu-rituaal

Olga ja Priit Pärna näitus 15. oktoobrist taas avatud!

Publiku suure huvi tõttu pikendasime Olga ja Priit Pärna näitust. Näitus on Viimsi Artiumi kaasaegse kunsti galeriis taas avatud 15. oktoobrist. Galerii esimesel korrusel on vaatamiseks “Ole paigal – las ma vaatan!”, mis annab sissevaate nelja joonisfilmi visuaalsesse disaini ja teisel korrusel avatud näitus “Läks lendu” mõtestab hea illustratsiooni olemust.

Uurisime autoritelt, kuidas näitus alguse sai.

Kuidas tegite näituse jaoks valikud?

Olime 2020/2021 õppeaastal Tartu Ülikooli Vabade kunstide teaduskonna professorid. Teemaks oli “Animatsioon. Seest ja väljast”. Loengutel käsitlesime animatsiooni kui sellist, animatsiooni maailma ja animatsiooni maailmas, samuti animatsiooniga seostuvaid kunstialasid. Tartu Ülikooli Raamatukogus oli meil kaks näitust – üks animatsioonist, teine illustratsioonist. Need kaks näitust on ka Artiumi näituse tuumikuks.

Miks illustratsioon?

Priit on illustratsiooniga tegelenud 50 aastat, Olga nõks vähem. Oma näitusega tahtsime näidata, et meie illustratsioon saab hakkama ka ilma tekstita. Kui eesti illustratsioon kujutab reeglina seda, mida tekst kirjeldab, siis meie lähenemine on üksjagu erinev. Milles see erinevus seisneb, seda näebki meie näitusel. Lisaksime veel ühe iseärasuse: me eeldame, et nii iga animafilm kui ka illustreeritav raamat väärib ainuomast visuaalset maailma. See teeb meie töö põnevaks ja loodame, et ka vaatajale vaatamise.

Valiku tegime nii, et tohutu hulga heade piltide (mõelge, kui palju pilte on kasvõi üheainsas animafilmis!) hulgast valisime need, mis meile tundusid eriti head.

Mida ise kultuurisündmustest Artiumis juba näinud olete või mida plaanite vaatama tulla?

Kõik, mis seal peale avamist on toimunud, on tundunud äärmiselt põnevana. Kahjuks oleme oma uue filmi tootmisega nii hõivatud, et ei ole näinud/kuulnud veel mitte midagi. Reklaami jälgime, ning ühel päeval oleme me seal.

Küsis: Katrin Tegova

Intervjuu festivali „1000 kurge“ programmi koostaja ja lavastaja Teet Kasega

Festivalil „1000 kurge“ tuleb Viimsi Artiumis, Tartu Uues Teatris ja Eesti Rahva Muuseumis esitamisele 9 omanäolist lavastust. Miks just need välja valiti?

Meid inspireerivad tugevad omanäolised artistid, kes ajavad oma asja ning keda motiveerib uudishimu ja avastamise protsess. Suures osas on need juba küpsed artistist, kuid on ka neid, kes on loonud alles oma esimese muljetavaldava teose, milles näeme võimet kujuneda tulevikus silmapaistvaks kunstnikuks.

Festivalile oleme valinud teoseid, kus muusikat kantakse ette elavas esituses ehk siis toimub tantsija ja muusiku dialoog laval. Need etteasted suudavad seda, milleni sõnad ei küündi. Seda kõike jaapani ja korea kultuurile omase mediteeriva esteetika kaudu.

Pildil: Un Yamada (Jaapan)

Kes võiks olla eestlaste jaoks tuntuim etenduskunstnik?

Üks kuulsamaid on kindlasti Un Yamada, kes on varasemalt oma trupiga Eestit külastanud 4 korda. Juba esimene visiit näitas, et Uni loomingul on Eestis austajaid. Saalid on alati täis olnud ja publik on kõikidel kordadel püsti tõusnud ja trampinud heakskiiduks jalgu.

See kord teeb ta väga erilise etteaste. Lavastuses “Taevas” (The Sky) astuvad koos temaga lavale Eesti ansambli Una Corda muusikud Kristi Mühling (kannel) ja Liis Jürgens (harf).

Mis iseloomustab Aasia etenduskunste? On neil lavastustel mingi läbiv joon, nagu näiteks meie regiooni puhul on tihti tajutav Põhjamaine tunnetus.

Loodus kui keskkond on see, mis kujundab inimest ja tema võimet suhelda maailmaga. Valitud Jaapani ja Korea artistid on läbi imbunud oma loodusest ja traditsioonidest. Nad on kui raamatud lugudega, mida nad endaga kaasa toovad, et meie siin saaks neid lugusid kogeda. Jaapan ja Korea tulevad nende artistide kaudu meile koju ja enamagi veel.

Ka teie enda “Kuldne tempel“ etendub taas. Kas lavastust näeme samal kujul või olete teinud ka muudatusi? Kuidas „Kuldne tempel“ ülejäänud programmiga kokku kõlab?

Kui miski on juba korralikult läbi tunnetatud siis vajab see vähe muutmist, nii ka “Kuldne tempel”. Artistid on samad – Anna Pärnoja, Theodor Sink, Takatoshi Machiyama, Anita Kurõljova. See on väga unikaalne ja võimas koosseis. “Kuldne tempel” sobitub ülejäänud programmiga ideaalselt: elav muusika, Aasia teema, karismaatilised esitajad.

Festival “1000 kurge” toob Viimsi Artiumisse lavastused Jaapanist ja Lõuna-Koreast

25.-29. oktoobril leiab teist korda aset Aasia sõnatu teatri festival “1000 kurge”, mis toob Viimsisse ja Tartusse artistid Jaapanist ja Lõuna-Koreast, etendub ka aasia kultuurist inspireeritud kodumaine ballett “Kuldne tempel”. Nelja päeva jooksul vallutab maailmatasemel tants ja muusika Viimsi Artiumi, Tartu Uue Teatri ja Eesti Rahva Muuseumi saalid. Festivali läbivaks jooneks on tunnetus, liikumine, tants ja muusika.

Festivali nimi “1000 kurge” viitab nii jaapani legendile, kus paberlinnud oli levinud kink pruudile või vastsündinule sümboliseerimaks pikka ja head elu, ja on tabavas võrdluses ka Jaapani kuulsa nobelisti Yasunari Kawabata samanimelise romaani hõrgu detailitäpsusega sümboliseerides inimsüdame igavikulist rännuigatsust.

Juba mitmeid kordi Eestit külastanud ja siinsele publikule tuttav Jaapani koreograaf ja tantsija Un Yamada kasutab „vaba“ stiili, mille elementideks on minimalistlik kehahoiak, elusuuruses žestid, jaapani modernistlik tants, butoh ja improvisatsioon. Uni esituses saab näha seekord lavastust “Miski pole kingitud” (Nothing’s a gift). Tema improvisatsioonilises teoses “Taevas”(The Sky) astuvad lavale koos Un Yamadaga ansambli Una Corda muusikud Kristi Mühling (kannel) ja Liis Jürgens (harf).

Pildil: Un Yamada

Lõuna-Korea koreograaf Si Won, Choi (Nulhui Dance Company) toob festivalil publiku ette kaks omanäolist teost, “Tunnel” (The Tunnel) ja “Voog” (The FLow), milles segab omavahel nii koreograafi isiklikku elu ja kogemusi kui moderniseerunud maailma kuvandit. Jaapani artisti Taka Mizuki väljendab oma lavastuses Doldrums liikumise ja kehaga igikestvaid dilemmasid – kas jääda paigale, oodata tuult ja edasi minna, või leppida tuuletusega andmata lootusele võimalustki. Asami Yasumoto (Jaapan) lavastus „Kata oma suu“ (Cover your mouth) annab võimsa visuaali kaudu edasi allasurutud tundeid ning nii pandeemiaaegset kui ka -järgset rusutust, ebakindlust ja muutusi.

Jaapani-Prantsusmaa trupi Elektro Kagura koostöös valminud “Ikutani SAN” jutustab tantsu- ja muusikakeeles ühe jaapani pärimusel põhineva loo, mis põimib iidseid traditsioone ja kaasaegset kunsti.

Jaapani trupi 86B210 “Vibreeriv teavas” (Vibrating Sky) on muusikaline ja tantsuline meditatsioon, milles tantsijad Fumie Suzuki ja Keiko Iguchi kutsuvad vaatajat avastama universumi saladusi ning mõtestama energiat. Lisaks tantsijatele on laval ka muusik Masami Sakaide, kes on lava ruumist teinud “kitarri” (kogu lava on kui üks suur muusikainstrument).

Festivalil etendub ka loomingulise koosluse *birdname balletilavastus “Kuldne tempel”, mis on on saanud ainest Yukio Mishima samanimelisest romaanist. Lavastaja Teet Kask, heliloojad Sander Mölder ja Timo Steiner, kunstnik Ülar Mark, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Taavi Miisu Varm. Laval on Anna Kaneelina, Takatoshi Machiyama, Theodor Sink ja Anna Kurõljova.

Huvilised saavad osaleda Tallinnas Viimsi Artiumis Jaapani kalligraafia töötoas, mida juhendab Tokyost pärit Misa Torii. Samuti on kõik oodatud origamini töötubadesse Tartusse Eesti Rahva Muuseumisse ja Tallinnasse Viimsi Artiumisse. Origami töötubade läbiviijateks on Shion Yokoo-Ruttas ja Eiichi Ito. Registreerumine töötuppa toimub Fienta keskkonnas.

Festivali kaasprodutsent on Viimsi Artium.

Lisainfo ja piletid: https://birdname.ee/

Viimsi Artium valiti Eesti Arhitektide Liidu Aastapreemia nominendiks

Eesti Arhitektide Liidu aastapreemiatele esitati tänavu kahes kategoorias kokku 42 objekti: arhitekti aastapreemiale 16 tööd ja VÄIKE preemiale 26 tööd. Kokku on üheksa nominenti ja preemiate võitjad kuulutatakse välja pidulikul arhitektuuripreemiate tseremoonial jaanuaris 2023. Lisaks annab EAL välja tudengipreemia.

Parimad väikeobjektid valis välja žürii, kuhu kuulusid arhitektid Emil Urbel ja Sille Pihlak, maastikuarhitekt Grete Veskiväli, disainer Tarmo Luisk ja ettevõtja ning veebidisainer Tõnu Runnel. Arhitekti aastapreemia osas tegi valiku Jonas Elding Rootsist – arhitekt, arhitektuuribüroo Elding Oscarson üks asutajatest ja omanikest. „Ringsõidul auhinna kandidaatidega tutvudes olin positiivselt üllatunud ühe aasta jooksul valminud projektide hulga üle, sest Eesti pole kuigi suur riik. Innovatsiooni, kvaliteedi ja viimistluse tase on kõrge ja kavatsen Eesti arhitektuuri nüüdsest rohkem jälgida“, ütles Elding.

Eesti Arhitektide Liidu (EAL) arhitekti aastapreemia 2022 nominendid on:

FOTOD

Muba (Tallinna muusika- ja balletikool) (foto: Tõnu Tunnel) – arhitektuur: Thomas Pucher, Marvi Basha (Atelier Thomas Pucher) ja Gert Guriev, Markus Kaasik, Helina Lass, Taavi Lõoke, Hanna-Liisa Mõtus, Andres Ojari, Siim Tiisvelt, Pirko Võmma (3+1 arhitektid);

sisearhitektuur: Ahti Grünberg, Tõnis Kalve, Kadi Karmann, Mari Põld, Ardo Hiiuväin, Kärt Hollo, Merje Karu (T43 sisearhitektid); maastikuarhitektuur: Markus Kaasik, Helina Lass, Hanna-Liisa Mõtus, Siim Tiisvelt (3+1 arhitektid) ja Edgar Kaare, Laura Männamaa (TajuRuum).

Rakvere töö- ja tehnoloogiakeskus (foto: Tõnu Tunnel) – arhitektuur: Joel Kopli (KUU arhitektid); sisearhitektuur: Kristel Jakobson.

Tabasalu haridushoonete kompleks (Tabasalu gümnaasium ja Tabasalu kool) (foto: Tõnu Tunnel) – arhitektuur: Andro Mänd (Hoov AB), Pelle-Sten Viiburg (Doomino Arhitektid);

sisearhitektuur: gümnaasiumil Helen Oja, Raul Kalvo (HO Studio), koolil Raul Tiitus, Tarmo Piirmets (Pink); maastikuarhitektuur: Kaie Kuldkepp (Nüüd Arhitektid).

Viimsi Artium (foto: Tiit Mõtus) – arhitektuur: Siiri Vallner, Indrek Peil, Ko Ai, Kristel Niisuke, Ivo-Martin Veelma, Arseniy Kukuškin, Allan Pits (Kavakava);

sisearhitektuur: Siiri Vallner, Mari-Liis Sõber (Kavakava); maastikuarhitektuur: Marge Kõrgekuhi, Kersti Lootus (Lootusprojekt).

Eesti Arhitektide Liidu (EAL) preemia VÄIKE 2022 nominendid on:

FOTOD

Lugemispaviljon „Valge leht“ (foto: Paco Ulman) – autorid: Jaan Tiidemann, Jarmo Vaik
Lusthoone traktorimaja – MTJ (foto: Sten-Erik Remmel) – autorid: Peeter Pere, Eva Kedelauk (Peeter Pere Arhitektid)

Treski küüni välilava (foto: Aigar Nagel) – autorid: Tomomi Hayashi, Jüri Nigulas (HG Arhitektuur)
Varjualune „Kino“ (foto: Alis Mäesalu) – autorid Alis Mäesalu, Tuule Kangur, Darja Gužovskaja, Madis Arp Keerd

Väike maja Otepääl (foto: Christine Kompus) – arhitektuur: Ülo-Tarmo Stöör, Lembit-Kaur Stöör (ÖÖ-ÖÖ arhitektid); sisearhitektuur: Raul Tiitus (Pink); maastikukujundus: Liina Rehepapp (Rehepapp aiakujundus).

Preemiate võitjad tehakse teatavaks arhitektuurivaldkonna ühisel pidulikul auhinnatseremoonial jaanuaris 2023. Lisaks annab EAL välja ka tudengipreemia. Kõigi nominentide tööde galerii avalikustatakse arhitektuuripreemiate ühisel kodulehel www.arhitektuuripreemiad.ee novembris ning trükises „Eesti Arhitektuuripreemiad 2022“ jaanuaris.

Allikas: www.arhliit.ee

Intervjuu Põhja- ja Baltimaade Jazz Meetingu korraldaja Villu Veskiga

22. septembril toimub Viimsi Artiumis Põhja- ja Baltimaade Jazz Meeting, millega saab alguse uus kontsertsari Jazz @ Viimsi Artium. Viimsi Artiumi kommunikatsioonijuht Gerli Nõmm uuris sündmuse peakorraldajalt, tuntud džässmuusikult ja Viimsi Artiumi muusikasündmuste produtsendilt Villu Veskilt, mille poolest uus džässkontsertide sari olemasolevatest erineb ja millised tuntud muusikud publikuni tuuakse.

Lisainfo ja piletid: www.viimsiartium.ee

Džässisündmuseid on nii Viimsis kui ka mujal päris palju. Mille poolest Põhja- ja Baltimaade Jazz Meeting teistest erineb ja miks see vajalik on?

Esiteks, Viimsi Artium oma programmiga soovib olla mitmekülgne. See tähendab, et seal on nii muusikat, teatrit, etenduskunsti, tantsukunsti kui ka klassikalist muusikat, džässi ja poppi. See on siis džässi osa meie programmi paletist.

Jazz @ Viimsi Artium (džäss Viimsi Artiumis) on uus kontsertsari, mis perioodiliselt pakub kvaliteetset džässiprogrammi. Uue kontsertsarja kõige esimene sündmus ongi Põhja- ja Baltimaade džässmuusikute kohtumine või siis inglise keeles Nordic – Baltic Jazz Meeting. See ei tähenda konverentsi, see ei tähenda mingit arutelu, vaid see tähendab reaalselt, et nendest maadest tulevad siia oma ala parimad tegijad, nad kohtuvad ja mängivad – see on tegelikult festival. Tänavu on see festival ühepäevane, kuna me olime kokkuleppeid tehes veel keset COVID-19 pandeemiat ja olime teadmatuses, kas me üldse tohime
sündmuseid korraldada.

Milliseid esinejaid tänavu oodata on ja millise pildi nad Läänemeremaade džässmuusikast annavad?

Kuna saalid on meil erinevad, siis see annab võimaluse džässmuusikal kõlada väga erinevates keskkondades.

Eesti artistidest palusime avasündmusele Ingrid Rabi Group’i, mis on tegelikult seitsmeliikmeline koosseis. Ingrid Rabi ise on noor helilooja ja laulja, kelle jaoks on see sisuliselt uue heliplaadi „Circle of Love“ esitluskontsert.

Tema muusika on kaunis, meloodiline ja harmooniline. Tema sõnum on eelkõige armastusest, nagu ta ise ütleb. Ta on suure sõnumiga noor Eesti helilooja, lauljatar ja arranžeerija. See, et nii noor džässartist on ise ka helilooja ja mängib oma muusikat ja see on seatud väga suurele koosseisule, eeldab ikkagi juba rohkem teadmisi.

Kutsusime ta esinema, et näidata, et Eesti uue põlvkonna džäss, peale seda kui Eestis džässiharidust andma hakati, on ikkagi väga tasemel helilooming. See ei ole alati nii olnud, vaid on nii kaugele jõudnud viimaste aastatega tänu organiseeritud džässielule ja sellealase hariduse andmisele Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja Otsa koolis, praeguses MUBA-s ning Viljandi Kultuuriakadeemias ja Tartus. Kuulates ei ole enam mingit vahet, kas džässiharidus on omandatud Skandinaavias või Eestis ja selle üle on mul väga hea meel.

Tapani Rinne on Soome elektroonilise muusika pioneer, ikooniline artist, kes laiale kuulajaskonnale peaks olema tuttav kui ansambli RinneRadio asutaja, mis on nüüdseks juba kakskümmend viis aastat vähemalt tegutsenud. Kuula Tapani Rinnet SIIT.

Tema on kindlasti üks eripalgelisemaid puhkpillimängijaid, kes mängib ainult kas klarnetit, bassklarnetit või sopran- ja baritonsaksofoni. Kogu kontserdi esitab Tapani Rinne üksi, kasutades laia elektroonilist paletti ja enda spetsiaalselt kaasa toodud sound designer’it, helirežissööri. Tapani Rinne ja RinneRadio on välja töötanud justkui sellise “nordic beat” või koguni “nordic rave” muusikastiili. Põhjamaalaste hinges on tegelikult loits, selline rütmiline loits, mida teevad šamaanid, mida teevad needsamad Norras ja Põhja-Soomes elavad saamid, nagu saamiloits – see ongi pandud Tapani rinne poolt elektroonilisse vormi ja seal on midagi sellist, mis puudutab põhjamaalasi alati.

See muusika ei ole mõeldud mitte ainult džässisõpradele, vaid kõigile, kes tahavad saada just rütmilist elamust. Teiseks, need, kes on siis džässmuusika või puhkpillimuusika sõbrad, et nende jaoks on see võimalus kuulata kui eriilmeliselt saab selle instrumendiga üldse mängida. Ja ta kasutab siis muidugi igasuguseid loopereid ja sämplereid ning põnevaid audiovisuaalseid eriefekte oma kontserdil. Eestis on tema austajate hulk väga suur.

Kolmandaks astub meil üles Lätist pärit Deniss Pashkevich. Ta on kunagi õppinud ka Otsa koolis saksofoni ja sealt edasi läks ta Hollandisse džässi õppima. Nüüd on ta Lätis oluline džässmuusik. Ma ütleks, et mitte ainult muusik ja helilooja, aga ka produtsent, džässmuusika edendaja ja kuvandi hoidja, nagu Läti Miles Davis, võiks öelda.

Kui ma võrdlen Tapani Rinnet ja Deniss Pashkevichit, kes on mõlemad vanameistrid omal alal, siis nende muusika ei vanane kunagi – nad hoiavad seda alati värskena ja see iseloomustab meie väliskülalisi hästi.

Millised ambitsioonid sul uue džässkontsertide sarjaga on?

Minu üks soov on see, et need rahvusvahelised džässartistid, kes meile tulevad ja oma kontserdi Artiumi kalendrisse kirja panevad, levitaksid sõna Viimsi Artiumist ka oma koduriikides ja mujal. See aitab tuua Viimsi Artiumi oma saalide ja võimalustega ka suuremale kaardile Läänemeremaades ja lähiriikides. See kõik on loomulikult Kultuurkapitali, erinevate saatkondade ja kultuuriinstituutide koostöö tulemus.

Viimsis õppivad noored, kes õpivad justnimelt siis sellel suunal muusikat, et läbi nende koostöövormide oleks ka neil võimalus reisida nendesse riikidesse. Kui meil on see side korra loodud, et küllap me siis loome ka selle sideme, kuidas noored saaksid kultuurivahetuse korras vastastikku külas käia.

Et kui meil on Viimsi Artium, kus me saame vastu võtta teiste maade artiste, siis oleme ka ise ühel päeval külla oodatud ja läbi džässi õppivate noorte saaksid võimalikuks erinevad koostöövormid.

Eelkõige ootame aga publikut siia tähistama uue kontsertsarja algust, mida meil õnnestub loodetavasti suuremaks ja olulisemaks teha ka rahvusvahelises mastaabis, kui meid ei kimbuta COVID-19 või mõni muu taoline häda.

Intervjuu Saksa lavastaja Daniel Kötteriga

Viimsi Artiumis etendub 15.-17. septembrini “Maastikud ja kehad”. 5-osalisest lavastustsüklist jõuab Tallinnas lavale 2 osa – “Vesi ja koltaan” (Artiumi suures saalis) ning “Põlevkivi” (Artiumi blackbox’is) . Lavastustsükkel valmis kontseptsiooni autorite ja lavastajate Daniel Kötteri, Sarah Israeli ja Elisa Limbergi koostöös muusikute, etenduskunstnike, teoreetikute, teadlaste ning kohalike elanikega Indoneesias Lääne-Paapuas, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Eestis Ida-Virumaal ning Saksamaal Leipzigi ja Ruhri piirkonna.

Kuidas tuli Teil mõte luua selline mitmekihiline ja ambitsioonikas, erinevaid meediume ja žanre ühendav lavastustsükkel “Maastikud ja kehad”?

Mind on huvitanud temaatika, kuidas ruum ajas muutub ning millised on selle poliitilised põhjused ja sotsiaal-majanduslikud tagajärjed. Selle problemaatikaga olen oma eelmistes töödes tegelenud juba pikemat aega. Minu huviorbiidis on olnud elukorraldus suurlinnade kõrvalistes piirkondades. Samuti on mulle maakide kaevandamise tagajärjel toimunud maastike transformatsioon juba pikemat aega huvi pakkunud. Seega on täiesti loogiline, et valmis lavastustsükkel “Maastikud ja kehad”.

Globaalne kaevandamine on üks kõige enam keskkonda ja maastikke muutvaid inimtegevusi. Nende tegevustega kaasnevate muutuste mastaap on tohutu. Need muutused mõjutavad nii inimesi kui keskkondi, milles nad elavad – külad kaovad, nende asemele rajatakse uusi kaevanduslinnakuid, põlisrahvaid sunnitakse oma asurkondadest lahkuma, väheneb maastike liigiline mitmekesisus. Samas mineraalide kaevandamisel on seotud ajaline mõõde. Ekstensiivne kaevandamine on toimunud pelgalt paari viimase sajandi jooksul, samas kui nende mineraalide tekkeks on kujunenud miljoneid aastaid. Kui sellesse perspektiivi paigutada ka aeg kui kiiresti kaevur võib oma tööst ilma jääda, siis aeg võib olla pikk või lühike. See on huvitav paradoks. Mind häirib eurooplaste valikuline nägemine ja kitsas perspektiiv maailmas toimuva mõistmisel. Seetõttu lavastuses me põimisime kokku kaks narratiivi – kaks põhjalikku uurimust kaevandamise tagajärgedest keskkonnale ja potentsiaalsetest tulevikustsenaariumidest Ruhri piirkonnas Saksamaal ning koltaani kaevandamisega seotud temaatikast – mustast ärist, vägivallast ja naiste diskrimineerimisest – Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Eurooplaste jaoks on ekvaatorist lõuna pool asuvad maad ajas ja ruumis niivõrd kaugel, et me ei suhestu nendega. Oma lavastuses tahan ma osutada sellele, et see, mis toimub Aafrikas, avab eriti reljeefselt ja jõhkralt kapitalismi põhiolemuse, millele me enamasti ei mõtle. Kõik me kanname igapäevaselt endaga kaasas midagi Kongo kaevandustest. Koltaanist, mida ekspluateerimise hinnaga kaevandatakse, toodetakse tantaali, mis on oluliseks komponendiks elektroonikatööstuses, sealhulgas mobiiltelefonide tootmises. Seega arusaam sellest tootmisahelast on tõesti silmiavav.

Milline on teie jaoks kõige põletavam probleem kriisis olevas maailmas?

Minu jaoks on see liiga üldine küsimus. Kui räägime kaevandamise ja kolonialismi seostest, siis me räägime süsteemist, mis loodi sadu aastaid tagasi, ma pean siin silmas sellist mõistet nagu võimu koloniaalsus, mis käsitleb kolonialismi pärandit tänapäeva ühiskondades, mis väljendub sotsiaalse diskrimineerimisena.

Üks põletavamaid probleeme on loomulikult energiakriis. Kuid peab ütlema, et Euroopa on energia kättesaadavuse mõttes ikkagi väga mugavas positsioonis võrreldes maakera paljude teiste paikadega. Minu jaoks on seoses energiaressursside temaatikaga väga olulised eetilised küsimused. Samas annan endale aru, et nii kaua, kui me oleme sõltuvad fossiilkütustest Euroopas, on see keeruline teema. Kuna fossiilkütused tarnitakse piirkondadest, kus on poliitilised probleemid – olgu see siis Venemaa või näiteks Katar või muu koht. Seega põrkume pidevalt eetiliste küsimuste vastu, mida pole võimalik lahendada. Võib öelda, et Euroopa energiakriis on karistus selle eest, et mindi tehingule populistliku riigiga, kellel on mastaapsed imperialistlikud ambitsioonid. Kokkuvõttes võiks öelda, et tuleks muuta energiaressurssidest mõtlemist üldisemalt.

Milline on “Maastike ja kehade” peateema? Teie VR installatsioon on ühelt poolt nii pessimistlik ja melanhoolne, kuid samas teostuselt nii kaunis.

Ilu mõiste on suhteline ja ilu on vaataja silmis. Näiteks inimene, kes peab fotosid nälgivatest aafrika lastest slummides ilusaks, peaksid ennast peeglist vaatama. Mind huvitavad eelkõige eetilised küsimused ning vorm ja teostus. Mulle öeldakse sageli, et minu loodud lavastused on mingis mõttes kaunid. Kuid see jällegi seotud vaataja maailmanägemise ja assotsiatsioonide loomise sooviga.

Intervjuu Daniel Kötteriga viis läbi Katrin Tegova.

    Liitu uudiskirjaga