en

Intervjuu Põhja- ja Baltimaade Jazz Meetingu korraldaja Villu Veskiga

22. septembril toimub Viimsi Artiumis Põhja- ja Baltimaade Jazz Meeting, millega saab alguse uus kontsertsari Jazz @ Viimsi Artium. Viimsi Artiumi kommunikatsioonijuht Gerli Nõmm uuris sündmuse peakorraldajalt, tuntud džässmuusikult ja Viimsi Artiumi muusikasündmuste produtsendilt Villu Veskilt, mille poolest uus džässkontsertide sari olemasolevatest erineb ja millised tuntud muusikud publikuni tuuakse.

Lisainfo ja piletid: www.viimsiartium.ee

Džässisündmuseid on nii Viimsis kui ka mujal päris palju. Mille poolest Põhja- ja Baltimaade Jazz Meeting teistest erineb ja miks see vajalik on?

Esiteks, Viimsi Artium oma programmiga soovib olla mitmekülgne. See tähendab, et seal on nii muusikat, teatrit, etenduskunsti, tantsukunsti kui ka klassikalist muusikat, džässi ja poppi. See on siis džässi osa meie programmi paletist.

Jazz @ Viimsi Artium (džäss Viimsi Artiumis) on uus kontsertsari, mis perioodiliselt pakub kvaliteetset džässiprogrammi. Uue kontsertsarja kõige esimene sündmus ongi Põhja- ja Baltimaade džässmuusikute kohtumine või siis inglise keeles Nordic – Baltic Jazz Meeting. See ei tähenda konverentsi, see ei tähenda mingit arutelu, vaid see tähendab reaalselt, et nendest maadest tulevad siia oma ala parimad tegijad, nad kohtuvad ja mängivad – see on tegelikult festival. Tänavu on see festival ühepäevane, kuna me olime kokkuleppeid tehes veel keset COVID-19 pandeemiat ja olime teadmatuses, kas me üldse tohime
sündmuseid korraldada.

Milliseid esinejaid tänavu oodata on ja millise pildi nad Läänemeremaade džässmuusikast annavad?

Kuna saalid on meil erinevad, siis see annab võimaluse džässmuusikal kõlada väga erinevates keskkondades.

Eesti artistidest palusime avasündmusele Ingrid Rabi Group’i, mis on tegelikult seitsmeliikmeline koosseis. Ingrid Rabi ise on noor helilooja ja laulja, kelle jaoks on see sisuliselt uue heliplaadi „Circle of Love“ esitluskontsert.

Tema muusika on kaunis, meloodiline ja harmooniline. Tema sõnum on eelkõige armastusest, nagu ta ise ütleb. Ta on suure sõnumiga noor Eesti helilooja, lauljatar ja arranžeerija. See, et nii noor džässartist on ise ka helilooja ja mängib oma muusikat ja see on seatud väga suurele koosseisule, eeldab ikkagi juba rohkem teadmisi.

Kutsusime ta esinema, et näidata, et Eesti uue põlvkonna džäss, peale seda kui Eestis džässiharidust andma hakati, on ikkagi väga tasemel helilooming. See ei ole alati nii olnud, vaid on nii kaugele jõudnud viimaste aastatega tänu organiseeritud džässielule ja sellealase hariduse andmisele Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja Otsa koolis, praeguses MUBA-s ning Viljandi Kultuuriakadeemias ja Tartus. Kuulates ei ole enam mingit vahet, kas džässiharidus on omandatud Skandinaavias või Eestis ja selle üle on mul väga hea meel.

Tapani Rinne on Soome elektroonilise muusika pioneer, ikooniline artist, kes laiale kuulajaskonnale peaks olema tuttav kui ansambli RinneRadio asutaja, mis on nüüdseks juba kakskümmend viis aastat vähemalt tegutsenud. Kuula Tapani Rinnet SIIT.

Tema on kindlasti üks eripalgelisemaid puhkpillimängijaid, kes mängib ainult kas klarnetit, bassklarnetit või sopran- ja baritonsaksofoni. Kogu kontserdi esitab Tapani Rinne üksi, kasutades laia elektroonilist paletti ja enda spetsiaalselt kaasa toodud sound designer’it, helirežissööri. Tapani Rinne ja RinneRadio on välja töötanud justkui sellise “nordic beat” või koguni “nordic rave” muusikastiili. Põhjamaalaste hinges on tegelikult loits, selline rütmiline loits, mida teevad šamaanid, mida teevad needsamad Norras ja Põhja-Soomes elavad saamid, nagu saamiloits – see ongi pandud Tapani rinne poolt elektroonilisse vormi ja seal on midagi sellist, mis puudutab põhjamaalasi alati.

See muusika ei ole mõeldud mitte ainult džässisõpradele, vaid kõigile, kes tahavad saada just rütmilist elamust. Teiseks, need, kes on siis džässmuusika või puhkpillimuusika sõbrad, et nende jaoks on see võimalus kuulata kui eriilmeliselt saab selle instrumendiga üldse mängida. Ja ta kasutab siis muidugi igasuguseid loopereid ja sämplereid ning põnevaid audiovisuaalseid eriefekte oma kontserdil. Eestis on tema austajate hulk väga suur.

Kolmandaks astub meil üles Lätist pärit Deniss Pashkevich. Ta on kunagi õppinud ka Otsa koolis saksofoni ja sealt edasi läks ta Hollandisse džässi õppima. Nüüd on ta Lätis oluline džässmuusik. Ma ütleks, et mitte ainult muusik ja helilooja, aga ka produtsent, džässmuusika edendaja ja kuvandi hoidja, nagu Läti Miles Davis, võiks öelda.

Kui ma võrdlen Tapani Rinnet ja Deniss Pashkevichit, kes on mõlemad vanameistrid omal alal, siis nende muusika ei vanane kunagi – nad hoiavad seda alati värskena ja see iseloomustab meie väliskülalisi hästi.

Millised ambitsioonid sul uue džässkontsertide sarjaga on?

Minu üks soov on see, et need rahvusvahelised džässartistid, kes meile tulevad ja oma kontserdi Artiumi kalendrisse kirja panevad, levitaksid sõna Viimsi Artiumist ka oma koduriikides ja mujal. See aitab tuua Viimsi Artiumi oma saalide ja võimalustega ka suuremale kaardile Läänemeremaades ja lähiriikides. See kõik on loomulikult Kultuurkapitali, erinevate saatkondade ja kultuuriinstituutide koostöö tulemus.

Viimsis õppivad noored, kes õpivad justnimelt siis sellel suunal muusikat, et läbi nende koostöövormide oleks ka neil võimalus reisida nendesse riikidesse. Kui meil on see side korra loodud, et küllap me siis loome ka selle sideme, kuidas noored saaksid kultuurivahetuse korras vastastikku külas käia.

Et kui meil on Viimsi Artium, kus me saame vastu võtta teiste maade artiste, siis oleme ka ise ühel päeval külla oodatud ja läbi džässi õppivate noorte saaksid võimalikuks erinevad koostöövormid.

Eelkõige ootame aga publikut siia tähistama uue kontsertsarja algust, mida meil õnnestub loodetavasti suuremaks ja olulisemaks teha ka rahvusvahelises mastaabis, kui meid ei kimbuta COVID-19 või mõni muu taoline häda.

Intervjuu Saksa lavastaja Daniel Kötteriga

Viimsi Artiumis etendub 15.-17. septembrini “Maastikud ja kehad”. 5-osalisest lavastustsüklist jõuab Tallinnas lavale 2 osa – “Vesi ja koltaan” (Artiumi suures saalis) ning “Põlevkivi” (Artiumi blackbox’is) . Lavastustsükkel valmis kontseptsiooni autorite ja lavastajate Daniel Kötteri, Sarah Israeli ja Elisa Limbergi koostöös muusikute, etenduskunstnike, teoreetikute, teadlaste ning kohalike elanikega Indoneesias Lääne-Paapuas, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Eestis Ida-Virumaal ning Saksamaal Leipzigi ja Ruhri piirkonna.

Kuidas tuli Teil mõte luua selline mitmekihiline ja ambitsioonikas, erinevaid meediume ja žanre ühendav lavastustsükkel “Maastikud ja kehad”?

Mind on huvitanud temaatika, kuidas ruum ajas muutub ning millised on selle poliitilised põhjused ja sotsiaal-majanduslikud tagajärjed. Selle problemaatikaga olen oma eelmistes töödes tegelenud juba pikemat aega. Minu huviorbiidis on olnud elukorraldus suurlinnade kõrvalistes piirkondades. Samuti on mulle maakide kaevandamise tagajärjel toimunud maastike transformatsioon juba pikemat aega huvi pakkunud. Seega on täiesti loogiline, et valmis lavastustsükkel “Maastikud ja kehad”.

Globaalne kaevandamine on üks kõige enam keskkonda ja maastikke muutvaid inimtegevusi. Nende tegevustega kaasnevate muutuste mastaap on tohutu. Need muutused mõjutavad nii inimesi kui keskkondi, milles nad elavad – külad kaovad, nende asemele rajatakse uusi kaevanduslinnakuid, põlisrahvaid sunnitakse oma asurkondadest lahkuma, väheneb maastike liigiline mitmekesisus. Samas mineraalide kaevandamisel on seotud ajaline mõõde. Ekstensiivne kaevandamine on toimunud pelgalt paari viimase sajandi jooksul, samas kui nende mineraalide tekkeks on kujunenud miljoneid aastaid. Kui sellesse perspektiivi paigutada ka aeg kui kiiresti kaevur võib oma tööst ilma jääda, siis aeg võib olla pikk või lühike. See on huvitav paradoks. Mind häirib eurooplaste valikuline nägemine ja kitsas perspektiiv maailmas toimuva mõistmisel. Seetõttu lavastuses me põimisime kokku kaks narratiivi – kaks põhjalikku uurimust kaevandamise tagajärgedest keskkonnale ja potentsiaalsetest tulevikustsenaariumidest Ruhri piirkonnas Saksamaal ning koltaani kaevandamisega seotud temaatikast – mustast ärist, vägivallast ja naiste diskrimineerimisest – Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Eurooplaste jaoks on ekvaatorist lõuna pool asuvad maad ajas ja ruumis niivõrd kaugel, et me ei suhestu nendega. Oma lavastuses tahan ma osutada sellele, et see, mis toimub Aafrikas, avab eriti reljeefselt ja jõhkralt kapitalismi põhiolemuse, millele me enamasti ei mõtle. Kõik me kanname igapäevaselt endaga kaasas midagi Kongo kaevandustest. Koltaanist, mida ekspluateerimise hinnaga kaevandatakse, toodetakse tantaali, mis on oluliseks komponendiks elektroonikatööstuses, sealhulgas mobiiltelefonide tootmises. Seega arusaam sellest tootmisahelast on tõesti silmiavav.

Milline on teie jaoks kõige põletavam probleem kriisis olevas maailmas?

Minu jaoks on see liiga üldine küsimus. Kui räägime kaevandamise ja kolonialismi seostest, siis me räägime süsteemist, mis loodi sadu aastaid tagasi, ma pean siin silmas sellist mõistet nagu võimu koloniaalsus, mis käsitleb kolonialismi pärandit tänapäeva ühiskondades, mis väljendub sotsiaalse diskrimineerimisena.

Üks põletavamaid probleeme on loomulikult energiakriis. Kuid peab ütlema, et Euroopa on energia kättesaadavuse mõttes ikkagi väga mugavas positsioonis võrreldes maakera paljude teiste paikadega. Minu jaoks on seoses energiaressursside temaatikaga väga olulised eetilised küsimused. Samas annan endale aru, et nii kaua, kui me oleme sõltuvad fossiilkütustest Euroopas, on see keeruline teema. Kuna fossiilkütused tarnitakse piirkondadest, kus on poliitilised probleemid – olgu see siis Venemaa või näiteks Katar või muu koht. Seega põrkume pidevalt eetiliste küsimuste vastu, mida pole võimalik lahendada. Võib öelda, et Euroopa energiakriis on karistus selle eest, et mindi tehingule populistliku riigiga, kellel on mastaapsed imperialistlikud ambitsioonid. Kokkuvõttes võiks öelda, et tuleks muuta energiaressurssidest mõtlemist üldisemalt.

Milline on “Maastike ja kehade” peateema? Teie VR installatsioon on ühelt poolt nii pessimistlik ja melanhoolne, kuid samas teostuselt nii kaunis.

Ilu mõiste on suhteline ja ilu on vaataja silmis. Näiteks inimene, kes peab fotosid nälgivatest aafrika lastest slummides ilusaks, peaksid ennast peeglist vaatama. Mind huvitavad eelkõige eetilised küsimused ning vorm ja teostus. Mulle öeldakse sageli, et minu loodud lavastused on mingis mõttes kaunid. Kuid see jällegi seotud vaataja maailmanägemise ja assotsiatsioonide loomise sooviga.

Intervjuu Daniel Kötteriga viis läbi Katrin Tegova.

    Liitu uudiskirjaga