Siit on ühe päeva teekond, siis on mets ja siis üks kirik – minu süda on seal kirikus. Kiriku ümber on suur vall ja valli ümber suur must jõgi ning kirikul rauduksed ees. Seal kiriku sees on üks lind ning seal linnu sees on minu süda. Sellepärast mina ei suregi.
Me leidsime ühe eesti metsamuinasjutu “Seitse venda”.
Me kujutlesime, et selle muinasjutu tegelased on ühe inimese erinevad olekud.
Me panime need olekud kõlama, et kuulda, mida need räägivad meile tänase päeva kohta, mil
õhtu on tark ja hommik narr
ja silmad söövad rohkem kui kõht kannab.
Sõna “põrmuline” tähendab lihtsurelikku. Seletavas sõnaraamatus on selle kohta näitelause (B. Kangro):
Olen ju ainult inimene, nõder ning väeti põrmuline nagu igaüks teine-kolmas.
* * *
Liisa Hõbepappel (libreto, muusika)
Eva Koldits (libreto, lavastus)
ansambel U: (esitus, muusikaline koostöö)
Nicholas Tamagna (kontratenor, USA/Itaalia/Saksamaa)
Salomėja Petronytė (sopran, Leedu)
Valguskunstnik: Kristiina Tinnu Tang
Videokunstnik: Lucy Gohm
Helindus: Tammo Sumera
Psühholoogia-alane nõu: Kati-Riin Simisker
Vokaalnõu: Ryan Adams
Kaasproduktsioon: Liisa Hõbepappel, Eesti Muusika Päevad, ansambel U:
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Eesti Nüüdismuusika Keskus, Viimsi Artium, Forum Neue Kunst Oldenburg, Eesti Autorite Ühing
—
Rohkem infot festivali kodulehel
