Kunst on maailmas olemise käsiraamat, mille sisu määrab kujutlusvõime ja teadmiste ettemääratud seos.
Kunstiteos on sõnum, mis saab tähenduse ainult läbi vaatleja tõlgenduse.
Hetk on aja kulminatsioon. See on ajahorisont, kust pole tagasiteed minevikku ega ligipääsu tulevikule.
“Hetkede koda” põhineb ideel maailmast, mis on üles ehitatud mälestustele ja sündmustele, mis on salvestunud mällu ning moodustavad sealt tulenevad lood. Lood on aja ja koha järeltulijad. Kui aeg kaob, kaovad ka lood.
Minu looming on alati seotud sotsiaalse kaasamisega. See tähendab seisukoha võtmist meid ümbritsevas visuaalses ja verbaalses infoväljas. Minu looming on ühtlasi osa minu eluloo jutustusest, sukeldudes minu meele ettearvamatusesse. Minu teoste eesmärk ja sisu kerkivad esile loomeprotsessi käigus. Ma usaldan kogemust, mis tekib hetke ja alateadvuse sümbioosis. Minu loometöö on minu meele arheoloogia. Kunst on minu jaoks alati protsess – mitte toode.
Näitusel esitletud maalid, joonistused ja installatsioon on otseselt või kaudselt seotud minu projektiga “1095 päeva – Märkmed joonistaja päevikust”, mis loodi aastatel 2016–2019 ja mis põhines ajalehes Helsingin Sanomat igapäevaselt avaldatud informatsiooruumil. Iga päev, kolme aasta jooksul, valisin juhuslikult pressifoto ja muutsin selle uueks joonistuseks – kunstniku vaimne maastik, ühe hetke lugu. See joonistuste kogum moodustab pildiarhiivi, mis pakub jätkuvat inspiratsiooni ja ainest uuteks töödeks. Suuremõõtmelised segatehnikas tööd vineeril, akrüülmaalid paberil ja igapäevastest materjalidest kokku pandud installatsioonid põhinevad arhiveeritud visanditel. Intensiivne füüsiline töötlemine, erinevate materjalidega eksperimenteerimine ja pindade ümbertöötlemine on minu kunstitöödes omal kohal.
Galerii teisel korrusel on avatud Antti Hakuri loodud video- ja helimaailm.
Espoos 5. märtsil 2024,
Markku Hakuri
Markku Hakuri bio
“Ma olen looja, kelle töö ei kulge algusest lõpuni loogilisi ja etteaimatavaid teid pidi. Kunsti tegemine on minu jaoks heitlik rännak, määramatus ning teadlik riskide võtmine, eelkõige aga vabadus.”
Markku Hakuri on töötanud kujutava kunstnikuna alates 1976. aastast ning osalenud arvukatel grupi- ja ühisnäitustel nii kodu- kui ka välismaal. Aastatel 1977–2024 on tal olnud ligi 40 isikunäitust.
Hakuri on töötanud õppejõuna nt. järgmistes õppeasutustes: Middlebury College (USA), E.S.A.G. (Pariis, Prantsusmaa), Porto ülikool (Portugal), Ringlingi kolledž (Sarasota, USA), St Lucase kunstiülikool (Antwerpen, Belgia), teatriakadeemia, Soome kaunite kunstide akadeemia. Aastatel 2000–2012 töötas ta Aalto ülikoolis keskkonnakunsti professorina.
Lisaks aktiivsele kunstniku- ja õpetajakarjäärile on Hakuri kujundanud keskkonnakunstiteoseid ning töötanud kunstnikuna nt. Savonlinna ooperifestivalil Soome Rahvusooperis, Helsingi Linnateatris, Rahvusteatris, Rühmateatris, Finlandia-hallis, Tampere Tööteatris ja Eesti Draamateatris.
Kunsti kõige olulisem tähendus on Hakuri arvates seotud selle võimalusega toimida tundmatu “alateadvuse” ja reaalsuse – kogemuse keele – vahendajana. Kunst on selle looja narratiiv enda maailmast ja suhtest ümbritseva reaalsusega. Kunst tähendab Hakuri jaoks maailmas olemise sõnastikku, mille sisu määrab kujutlusvõime ja teadmiste saatuslik seos.
