Lapsest peale olen voolinud ja saanud pidevalt märkusi koolis, et Tõnisel on jälle plastiliin kaasas. Tõnis jälle voolib tunnis. Paljuski tänu sellele, et ma sain nii teha, pidasin vastu ja tulin koolist läbi. See aitas keskenduda, kas olulisele või mitteolulisele, aga see andis mulle – ja annab siiani – sisemise rahu. Plastiliiniga voolimine oligi üks minu kvaliteetaegadest ka kodus olles, mul olid ju plastiliiniga määrdunud paljude nende raamatute lehed, mida ma kodus lugesin, sest ma lugesin kägaras voodi peal istudes, raamat süles, plastiliin käes, voolides. Ma lugesin ja kogu aeg voolisin, keerasin lehti.
See on vahetu kontakt mateeriaga, mida ma vajan. Hiljem leidsin Aristoteleselt ühe kõneka tsitaadi. Ta ütles, et “mateeria avaldab vastupanu seda vormivale ideele”. See on niisugune kandev idee, et ükskõik mida sa ette ei võtaks, kas loominguline või verbaalne suhtlus, seal toimub konflikt. Sa arvad küll, et keel ei ole mateeria, aga kui palju läheb ideest kõnes kaduma. Suhtluses sa paned oma mõtte sõnadesse ehk akustilistesse signaalidesse – ja kui palju sa kaotad sellest, mida sa algselt planeerisid väljendada… see mida kuulaja sellest tegelikult kätte saab ja meelde jätab, ja kui palju mõeldust, ja veel ka öeldust, tegelikult kaotsi läheb. See on nagu mateeriapoolne peegeldus sellele, mida sa ideaalis plaanisid.
