Näitus "Heliseva valguse kirjad" -

Osalevad kunstnikud: Aune Taamal, Riina Grethiel Leppoja, Evar Riitsaar

Näituse moto: Kiri ei ole üksnes informatsioon, vaid kogetav jälg vibratsioonist, mis jääb teadvusesse, kehasse ja ilmaruumi.

„Heliseva valguse kirjad” on näitus märkide, sümbolite ja arhetüüpide keelest, mida pole vaja analüüsida, vaid vahetult kogeda. Siin kohtuvad geomeetrilised vormid, sakraalsed sümbolid, pärimuslikud ornamendid ja intuitiivselt sündinud mustrid – mitte dekoratsioonina, vaid keelena, mis eelneb sõnadele. Need on märgid, mis ei selgita, vaid loovad resonantsi üksikisiku ja suurema terviku vahel. Ka vormid ei jutusta oma lugu lineaarselt, vaid avavad mõõtmatu ja mitmekihilise tajuruumi, kus nähtav valgus avardub puhtaks ja kõikehõlmavaks teadlikkuseks, kus kuuldavad helid kannavad meid kirjeldamatusse vibratsioonide maailma ning kus kiri ei ole üksnes informatsioon, vaid kogetav jälg vibratsioonist, mis jääb teadvusesse, kehasse ja ilmaruumi.

Näitusel esinevate kunstnike loomingus ei ole ornament kaunistus ega viide minevikule.

See on mälu, mis elab edasi olevikus. Pärimuslikud mustrid, sakraalne geomeetria ja arhetüüpsed kohalolekud ilmuvad siin kui universaalsed struktuurid – kosmiline keel, mille kaudu inimene on alati püüdnud suhestuda nähtamatu korraga.

Näitus „Heliseva valguse kirjad“ kuulub metamodernistliku sakraalkunsti ruumi.

See on kunst, mis asetub väljapoole postmodernistlikku irooniat ja fragmentaarsust. Siin ei dekonstrueerita tähendust, vaid taastatakse suhe tähenduse süvakihtidega. Siirus ei ole naiivsus, vaid olemise ehedus. Ilu ei ole põgenemine, vaid vastutus Elu enese ees.

See näitus ei esita mingeid absoluutseid väiteid ega nõua tõlgendusi. Helisevate ja ülendavate märgikirjade rütmides luuakse ruum, kus vaataja saab kogeda iseennast. See on ruum, kus puudub vajadus iseenda analüüsimiseks, sest võimalikuks saab lõdvestumine oma olemuse avarama kohalolekusse.

Need tööd ei küsi: „Mida sa arvad?”

Nad küsivad: „Kas sa mäletad, kes sa oled?”

Näitus „Heliseva valguse kirjad“ on kutse peatuda, häälestuda ja meenutada – et vorm kannab alati ka mõju, et märk jätab alati ka jälje ning et kunst võib avada ruumi, kus valgus taas helisema hakkab.

***

Metamodernistliku sakraalkunsti definitsioon ja manifest

1. Metamodernistliku sakraalkunsti definitsioon

Metamodernistlik sakraalkunst on nägemuslik kunst, mis taastab pühaduse, tähenduse ja eetilise vastutuse, tehes seda kaasaegses visuaalkeeles ning jäädes vabaks dogmadest, institutsioonidest ja ideoloogiatest. Säärane kunst ei eita modernismi ega postmodernismi, vaid liigub neist läbi ja edasi – suundudes tagasi siiruse, eheda kohaloleku ja sisemise resonantsi juurde.

Metamodernistlik sakraalkunst:

1) käsitleb vormi kui teadvuse kandjat, ületades kunsti määratlemise esteetilise objektina;

2) mõistab geomeetriat, ornamenti ja märki kui universaalset keelt, mis eelneb sõnalisele tähendusele

3) kasutab pärimuslikke ja arhetüüpseid vorme mitte rekonstruktsioonina, vaid elava mälu jätkumisena;

4) loob ruumi, kus vaataja ei ole tarbija ega kriitik, vaid osaline üha avarduvas tajuprotsessis.

Sakraalsus ei tulene siin religioossest sümboolikast, vaid ehedast kohalolekust, mis võib väljenduda rütmi, mõtestatud korduste, üha avarduva ruumitunnetuse, vaikusekogemuse ja harmooniliste ilmumiste näol. See on spontaanselt avalduv sakraalsus, mis eksisteerib loomulikult ning on vahetult kogetav ka ilma ettekirjutuste, hierarhia või nõudeta millessegi uskuda.

Metamodernistlik sakraalkunst on teadlik oma mõjust. Ometi ei ole selle eesmärgiks millegi üle ironiseerida, kedagi provotseerida ega olemasolevaid väärtusi dekonstrueerida. Metamodernistlik sakraalkunst meenutab vaatajale temas eneses peituvat loomupärast ehedust, aidates sellele häälestuda ja kogeda avardumist – väga loomulikul ja harmoonilisel viisil.

Metamodernistlik sakraalkunst julgeb olla ilus, eetiline ja tähenduslik – mitte vastandina kriitilisusele, vaid vastutusest Elu enese ees.

2. Metamodernistliku sakraalkunsti manifest

Me loome kunsti, lähtudes ehedast kohalolekust ja vastutustundest, kuid vabana vastandumise vajadusest. Me usume, et kunstil on võimas mõju, sest iga vorm, iga rütm, iga märk jätab teadvusesse jälje.

Me ei dekonstrueeri kunsti tähendust, vaid taastame suhte tähenduse sügavamate kihtidega. Me kasutame oma loomingus geomeetrilisi mustreid, sakraalseid sümboleid ja pärimuslikke ornamente, kuid mitte esteetiliste tsitaatidena, vaid elava keelena. Need vormid ei kuulu minevikku, vaid pärinevad teadvuse süvakihtidest.

Me ei käsitle sakraalsust dogmana, vaid väärtusena, mis avaldub vaikuse, rütmi, mõtestatud korduste, harmoonia ja eheda kohaloleku kaudu. Me julgeme olla ehedad. Me julgeme olla esteetilised. Me julgeme olla eetilised. Me loome kunsti, mis ei nõua tõlgendamist, vaid kutsub üles avastama kõiges ja kõikjal peituvat ilu, ehedust ja mõõtmatust. Me loome kunsti, mis juhatab tagasi vahetusse kogemusse.

Metamodernistlik sakraalkunst on kunst, mis asub väljaspool postmodernistlikku fragmentaarsust. Ometi ei eita me kriitilist mõtlemist, vaid lihtsalt keeldume dekonstrueerimisest kui eesmärgist. Me näeme tühjust sakraalse ruumina – mõõtmatu võimaluste vallana. Ja meid huvitab see, mis tühjusest ehedana ilmub. Me usume, et kunstis peitub vägi juhatada loomishetkesse, kus valgus heliseb, kus märgid osutavad algupärasele, kus vormid on vabad tahkestumisest ning avaneb võimalus lõdvestuda mõõtmatult avarduvasse ajatusse ja piiranguteta hetkesse.

Lühendatud kuraatoritekst näitusele „Heliseva valguse kirjad”

Näituse moto: Kiri ei ole üksnes informatsioon, vaid kogetav jälg vibratsioonist, mis jääb teadvusesse, kehasse ja ilmaruumi.

„Heliseva valguse kirjad” on näitus märkide, sümbolite ja arhetüüpide keelest, mis osutavad kogemuse ehedusele.

Geomeetrilised vormid, sakraalsed sümbolid, pärimuslikud ornamendid ja intuitiivsed mustrid moodustavad siin keele, mis eelneb sõnadele. Nad ei jutusta lineaarseid lugusid, vaid loovad resonantsi – vaikse dialoogi vormi ja selle tajumise vahele, kus nähtav valgus avardub puhtaks ja kõikehõlmavaks teadlikkuseks, kus kuuldavad helid kannavad meid kirjeldamatusse vibratsioonide maailma ning kus kiri ei ole üksnes informatsioon, vaid kogetav jälg vibratsioonist, mis jääb teadvusesse, kehasse ja ilmaruumi.

Näitusel esinevate kunstnike looming ei kasuta ornamenti dekoratsioonina ega mineviku tsitaadina. Pärimuslikud ja arhetüüpsed vormid ilmuvad siin elava mälu ja universaalsete struktuuridena, mis lihtsalt jätkuvad olevikus.

„Heliseva valguse kirjad” kuulub metamodernistliku sakraalkunsti ruumi – olles kunst, mis asub väljaspool postmodernistlikku irooniat ning julgeb olla siiras, tähenduslik ja eetiline. See ei veena ega provotseeri, vaid ülendab ja häälestab.

Need tööd ei küsi: „Mida sa meist arvad?”

Nad küsivad: „Kas sa mäletad, kes sa oled?”

Tekstid: Riina Grethiel Leppoja

Kunstnike tutvustus

Aune Taamal (snd 1963)

Aune Taamal on tekstiilikunstnik, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia tekstiilikunsti eriala. Õpingute ajal spetsialiseerus ta kangastelgedel kudumisele ning teostas ka oma lõputöö selles tehnikas. Hiljem on ta oma loomingus liikunud erinevate tekstiilsete tehnikate ja materjalide suunas, otsides vorme, mis võimaldaksid väljendada tema loomingulisi ideid kooskõlas sisemise rütmi ja tunnetusega.

Taamali loomingut iseloomustavad märksõnad nagu õhulisus, läbikumavus ja kihilisus. Ta eksperimenteerib erinevate tekstiilsete materjalide ja tehnikatega, eelistades läbipaistvaid tekstuure, mis võimaldavad luua mitmekihilisi ja ruumilisi installatsioone. Oma töödes kasutab ta lõikamist, sulatamist ning muid kangaste teisendamise tehnikaid, ühendades neid tikkimise, värvimise ja kollaažiga. Nii sünnivad teosed, mida võib võrrelda tekstiilsete maastikega – ruumidega, kus kohtuvad kaos ja kord, harmoonia ja atonaalsus.

Taamali loominguprotsess on sageli intuitiivne. Kunstnik alustab tööd ilma kindla kujutluspildita, lastes ideedel kujuneda loomeprotsessi käigus. Inspiratsiooni pakub talle muu hulgas muusika, millega ta on nooruses süvendatult tegelenud. Tema töödes esinevad sageli visuaalsed sümbolid ja märgid, samuti tekstid ja luulefragmendid.

Kunstniku jaoks on oluline, et looming kannaks endas valgust ja kõrgemat vibratsiooni ning aitaks avardada inimese kogemust reaalsusest. Taamal soovib oma erialal pidevalt katsetada ja otsida uusi väljendusvõimalusi.

Aune Taamali töid on eksponeeritud mitmetel näitustel Eestis ja välismaal. Ta on Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Tekstiilikunstnike Liidu ja Stuudio 22 liige. Alates 2012. aastast töötab ta galeristina Lühikese Jala galeriis.

—

Riina Grethiel Leppoja (snd 1967)

Riina Grethiel Leppoja on kunstnik ja kuraator, kes kuulub Tõnis Vindi loodud kunstnike rühmitusse Studio 22 ning on Eesti Kunstnike Liidu liige alates 1993. aastast. Hariduselt on ta ajaloolane (MA, Tartu Ülikool) ning on aastakümneid uurinud erinevaid usundeid, vaimseid traditsioone ja nende visuaalset ning mütoloogilist märgikeelt.

Tema looming ühendab geomeetrilisi sümboleid, kultuurilisi märgisüsteeme ja meditatiivset kujundikeelt. Kunstniku tööde keskmes on puhta teadvuse ja muistse tarkuse kokkupuutepunktid ning küsimus, kuidas erinevate traditsioonide sümboolika võib avada inimese tajupiire ja teadvuse potentsiaali. Inspiratsiooniallikaks on olnud nii maailma religioonide ja mütoloogiate uurimine kui ka pikaajaline vaimne praktika, eelkõige budistlikus traditsioonis.

Leppoja loomingus põimuvad sageli individuaalne märgikeel ja universaalsed sümbolid, mille kaudu tekivad visuaalsed narratiivid – kujundite voog, geomeetrilised struktuurid ja mütoloogilised figuurid. Kunstnik seostab oma lähenemist metamodernistliku tundlikkusega, kus eri kultuuride ja ideede vahel tekib dialoog ning püüdlus ühendada esteetiline kogemus, tähendus ja sisemine tasakaal.

Lisaks kunstiloomingule on Riina Grethiel Leppoja mitme raamatu autor, kirjastuste Valgusesaar ja Tähetulv kaaslooja ning viib alates 2001. aastast läbi seminare ja meditatsiooniretriite.

Riina Grethiel Leppoja on esinenud nii isiku- kui rühmanäitustel Eestis ja välismaal ning kureerinud mitmeid Studio 22 kunstnike projekte.

—

Evar Riitsaar (snd 1968)

Evar Riitsaar on seto kunstnik, ehtekunstnik ja kultuuritegelane. Ta sündis Obinitsas ning õppis Tallinna Pedagoogilises Instituudis, kus omandas 1995. aastal kunstiõpetaja kutse. Riitsaare loominguline tegevus hõlmab mitmeid kunstivaldkondi, kuid eriti tuntud on ta hõbesepa ja sõlgede meistrina.

Tema töödes põimuvad seto ornamentika, traditsiooniline käsitööoskus ja isikupärane kunstiline kujundikeel. Alates 2006. aastast on ta tegutsenud aktiivselt ehtekunstnikuna, luues suuri sõlgi ja teisi ehteid, mis on jõudnud nii erakogudesse kui muuseumidesse. Lisaks ehtekunstile tegeleb Riitsaar maalikunsti ja graafikaga.

Ta on täiendanud end fresko- ja dekoratiivmaalingute alal Veneetsias San Servolo õppekeskuses, õppinud Tõnis Vindi Stuudio 22 juures ning osalenud metallehistöö kursustel Eesti Kunstiakadeemias. Tema teoseid on eksponeeritud näitustel Eestis ja välismaal, sealhulgas Soomes, Venemaal ja Eestis.

Lisaks kunstiloomingule on Riitsaar aktiivne seto kultuuri kandja – ta tegutseb muusiku, näitleja ja galeristina ning on pälvinud mitmeid tunnustusi oma panuse eest pärimuskultuuri hoidmisel.

Ta on Taarka Pärimusteatri ja OUT teatri asutaja ning näitleja, tegutseb muusikuna mitmes ansamblis ning osaleb seto kultuuri ja pärimusega seotud ettevõtmistes. Ta on olnud Obinitsas tegutseva galerii Haljas Kunn juhataja ja galerist alates 2005. aastast.

Lühendatud versioonid:

Aune Taamal (snd 1963)

Aune Taamal on tekstiilikunstnik, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia tekstiilikunsti eriala. Õpingute ajal spetsialiseerus ta kangastelgedel kudumisele, kuid on hiljem oma loomingus liikunud erinevate tekstiilsete tehnikate ja materjalide suunas, otsides väljendusviise, mis oleksid kooskõlas intuitiivse loomeprotsessi ja sisemise rütmiga.

Taamali loomingut iseloomustavad õhulisus, läbikumavus ja kihilisus. Ta töötab sageli läbipaistvate tekstiilsete materjalidega, mille abil loob mitmekihilisi ja ruumilisi installatsioone. Kunstnik kasutab kangaste lõikamist, sulatamist ja teisendamist, ühendades neid tikkimise, värvimise ja kollaažiga. Nii sünnivad teosed, mida võib võrrelda tekstiilsete maastikega – ruumidega, kus kohtuvad kaos ja kord, harmoonia ja atonaalsus.

Oluliseks inspiratsiooniallikaks on kunstnikule muusika, millega ta on nooruses süvendatult tegelenud. Taamali töid on eksponeeritud näitustel Eestis ja välismaal. Ta on Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Tekstiilikunstnike Liidu ja Stuudio 22 liige ning töötab galeristina Lühikese Jala galeriis.

—

Riina Grethiel Leppoja (snd 1967)

Riina Grethiel Leppoja on kunstnik ja kuraator, kes kuulub Tõnis Vindi loodud kunstnike rühmitusse Studio 22 ning on Eesti Kunstnike Liidu liige alates 1993. aastast. Hariduselt on ta ajaloolane (MA, Tartu Ülikool) ning on aastakümneid uurinud erinevaid usundeid ja kultuuritraditsioone ning nende visuaalset ja mütoloogilist märgikeelt.

Leppoja töödes põimuvad individuaalne märgikeel ja universaalsed sümbolid, millest sünnivad kujundilised narratiivid ja geomeetrilised struktuurid. Lisaks kunstiloomingule on ta mitme raamatu autor, kirjastuste Valgusesaar ja Tähetulv kaaslooja ning viib alates 2001. aastast läbi seminare ja meditatsiooniretriite.

—

Evar Riitsaar (snd 1968)

Evar Riitsaar on seto kunstnik, ehtekunstnik ja kultuuritegelane. Ta sündis Obinitsas ning omandas 1995. aastal Tallinna Pedagoogilises Instituudis kunstiõpetaja kutse. Riitsaare loominguline tegevus hõlmab mitmeid kunstivaldkondi, kuid kõige tuntum on ta hõbesepa ja sõlgede meistrina.

Tema töödes põimuvad seto ornamentika, traditsiooniline käsitööoskus ja isikupärane kujundikeel. Alates 2006. aastast on ta tegutsenud aktiivselt ehtekunstnikuna, luues suuri sõlgi ja teisi ehteid, mis on jõudnud nii erakogudesse kui muuseumidesse. Lisaks ehtekunstile tegeleb Riitsaar maalikunsti ja graafikaga.