25.-29. oktoobril leiab teist korda aset Aasia sõnatu teatri festival “1000 kurge”, mis toob Viimsisse ja Tartusse artistid Jaapanist ja Lõuna-Koreast, etendub ka aasia kultuurist inspireeritud kodumaine ballett “Kuldne tempel”. Nelja päeva jooksul vallutab maailmatasemel tants ja muusika Viimsi Artiumi, Tartu Uue Teatri ja Eesti Rahva Muuseumi saalid. Festivali läbivaks jooneks on tunnetus, liikumine, tants ja muusika.
Festivali nimi “1000 kurge” viitab nii jaapani legendile, kus paberlinnud oli levinud kink pruudile või vastsündinule sümboliseerimaks pikka ja head elu, ja on tabavas võrdluses ka Jaapani kuulsa nobelisti Yasunari Kawabata samanimelise romaani hõrgu detailitäpsusega sümboliseerides inimsüdame igavikulist rännuigatsust.
Juba mitmeid kordi Eestit külastanud ja siinsele publikule tuttav Jaapani koreograaf ja tantsija Un Yamada kasutab „vaba“ stiili, mille elementideks on minimalistlik kehahoiak, elusuuruses žestid, jaapani modernistlik tants, butoh ja improvisatsioon. Uni esituses saab näha seekord lavastust “Miski pole kingitud” (Nothing’s a gift). Tema improvisatsioonilises teoses “Taevas”(The Sky) astuvad lavale koos Un Yamadaga ansambli Una Corda muusikud Kristi Mühling (kannel) ja Liis Jürgens (harf).
Lõuna-Korea koreograaf Si Won, Choi (Nulhui Dance Company) toob festivalil publiku ette kaks omanäolist teost, “Tunnel” (The Tunnel) ja “Voog” (The FLow), milles segab omavahel nii koreograafi isiklikku elu ja kogemusi kui moderniseerunud maailma kuvandit. Jaapani artisti Taka Mizuki väljendab oma lavastuses Doldrums liikumise ja kehaga igikestvaid dilemmasid – kas jääda paigale, oodata tuult ja edasi minna, või leppida tuuletusega andmata lootusele võimalustki. Asami Yasumoto (Jaapan) lavastus „Kata oma suu“ (Cover your mouth) annab võimsa visuaali kaudu edasi allasurutud tundeid ning nii pandeemiaaegset kui ka -järgset rusutust, ebakindlust ja muutusi.
Jaapani-Prantsusmaa trupi Elektro Kagura koostöös valminud “Ikutani SAN” jutustab tantsu- ja muusikakeeles ühe jaapani pärimusel põhineva loo, mis põimib iidseid traditsioone ja kaasaegset kunsti.
Jaapani trupi 86B210 “Vibreeriv teavas” (Vibrating Sky) on muusikaline ja tantsuline meditatsioon, milles tantsijad Fumie Suzuki ja Keiko Iguchi kutsuvad vaatajat avastama universumi saladusi ning mõtestama energiat. Lisaks tantsijatele on laval ka muusik Masami Sakaide, kes on lava ruumist teinud “kitarri” (kogu lava on kui üks suur muusikainstrument).
Festivalil etendub ka loomingulise koosluse *birdname balletilavastus “Kuldne tempel”, mis on on saanud ainest Yukio Mishima samanimelisest romaanist. Lavastaja Teet Kask, heliloojad Sander Mölder ja Timo Steiner, kunstnik Ülar Mark, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Taavi Miisu Varm. Laval on Anna Kaneelina, Takatoshi Machiyama, Theodor Sink ja Anna Kurõljova.
Huvilised saavad osaleda Tallinnas Viimsi Artiumis Jaapani kalligraafia töötoas, mida juhendab Tokyost pärit Misa Torii. Samuti on kõik oodatud origamini töötubadesse Tartusse Eesti Rahva Muuseumisse ja Tallinnasse Viimsi Artiumisse. Origami töötubade läbiviijateks on Shion Yokoo-Ruttas ja Eiichi Ito. Registreerumine töötuppa toimub Fienta keskkonnas.
Festivali kaasprodutsent on Viimsi Artium.
Lisainfo ja piletid: https://birdname.ee/
Eesti Arhitektide Liidu aastapreemiatele esitati tänavu kahes kategoorias kokku 42 objekti: arhitekti aastapreemiale 16 tööd ja VÄIKE preemiale 26 tööd. Kokku on üheksa nominenti ja preemiate võitjad kuulutatakse välja pidulikul arhitektuuripreemiate tseremoonial jaanuaris 2023. Lisaks annab EAL välja tudengipreemia.
Parimad väikeobjektid valis välja žürii, kuhu kuulusid arhitektid Emil Urbel ja Sille Pihlak, maastikuarhitekt Grete Veskiväli, disainer Tarmo Luisk ja ettevõtja ning veebidisainer Tõnu Runnel. Arhitekti aastapreemia osas tegi valiku Jonas Elding Rootsist – arhitekt, arhitektuuribüroo Elding Oscarson üks asutajatest ja omanikest. „Ringsõidul auhinna kandidaatidega tutvudes olin positiivselt üllatunud ühe aasta jooksul valminud projektide hulga üle, sest Eesti pole kuigi suur riik. Innovatsiooni, kvaliteedi ja viimistluse tase on kõrge ja kavatsen Eesti arhitektuuri nüüdsest rohkem jälgida“, ütles Elding.
Eesti Arhitektide Liidu (EAL) arhitekti aastapreemia 2022 nominendid on:
Muba (Tallinna muusika- ja balletikool) (foto: Tõnu Tunnel) – arhitektuur: Thomas Pucher, Marvi Basha (Atelier Thomas Pucher) ja Gert Guriev, Markus Kaasik, Helina Lass, Taavi Lõoke, Hanna-Liisa Mõtus, Andres Ojari, Siim Tiisvelt, Pirko Võmma (3+1 arhitektid);
sisearhitektuur: Ahti Grünberg, Tõnis Kalve, Kadi Karmann, Mari Põld, Ardo Hiiuväin, Kärt Hollo, Merje Karu (T43 sisearhitektid); maastikuarhitektuur: Markus Kaasik, Helina Lass, Hanna-Liisa Mõtus, Siim Tiisvelt (3+1 arhitektid) ja Edgar Kaare, Laura Männamaa (TajuRuum).
Rakvere töö- ja tehnoloogiakeskus (foto: Tõnu Tunnel) – arhitektuur: Joel Kopli (KUU arhitektid); sisearhitektuur: Kristel Jakobson.
Tabasalu haridushoonete kompleks (Tabasalu gümnaasium ja Tabasalu kool) (foto: Tõnu Tunnel) – arhitektuur: Andro Mänd (Hoov AB), Pelle-Sten Viiburg (Doomino Arhitektid);
sisearhitektuur: gümnaasiumil Helen Oja, Raul Kalvo (HO Studio), koolil Raul Tiitus, Tarmo Piirmets (Pink); maastikuarhitektuur: Kaie Kuldkepp (Nüüd Arhitektid).
Viimsi Artium (foto: Tiit Mõtus) – arhitektuur: Siiri Vallner, Indrek Peil, Ko Ai, Kristel Niisuke, Ivo-Martin Veelma, Arseniy Kukuškin, Allan Pits (Kavakava);
sisearhitektuur: Siiri Vallner, Mari-Liis Sõber (Kavakava); maastikuarhitektuur: Marge Kõrgekuhi, Kersti Lootus (Lootusprojekt).
Eesti Arhitektide Liidu (EAL) preemia VÄIKE 2022 nominendid on:
Lugemispaviljon „Valge leht“ (foto: Paco Ulman) – autorid: Jaan Tiidemann, Jarmo Vaik
Lusthoone traktorimaja – MTJ (foto: Sten-Erik Remmel) – autorid: Peeter Pere, Eva Kedelauk (Peeter Pere Arhitektid)
Treski küüni välilava (foto: Aigar Nagel) – autorid: Tomomi Hayashi, Jüri Nigulas (HG Arhitektuur)
Varjualune „Kino“ (foto: Alis Mäesalu) – autorid Alis Mäesalu, Tuule Kangur, Darja Gužovskaja, Madis Arp Keerd
Väike maja Otepääl (foto: Christine Kompus) – arhitektuur: Ülo-Tarmo Stöör, Lembit-Kaur Stöör (ÖÖ-ÖÖ arhitektid); sisearhitektuur: Raul Tiitus (Pink); maastikukujundus: Liina Rehepapp (Rehepapp aiakujundus).
Preemiate võitjad tehakse teatavaks arhitektuurivaldkonna ühisel pidulikul auhinnatseremoonial jaanuaris 2023. Lisaks annab EAL välja ka tudengipreemia. Kõigi nominentide tööde galerii avalikustatakse arhitektuuripreemiate ühisel kodulehel www.arhitektuuripreemiad.ee novembris ning trükises „Eesti Arhitektuuripreemiad 2022“ jaanuaris.
Allikas: www.arhliit.ee
22. septembril toimub Viimsi Artiumis Põhja- ja Baltimaade Jazz Meeting, millega saab alguse uus kontsertsari Jazz @ Viimsi Artium. Viimsi Artiumi kommunikatsioonijuht Gerli Nõmm uuris sündmuse peakorraldajalt, tuntud džässmuusikult ja Viimsi Artiumi muusikasündmuste produtsendilt Villu Veskilt, mille poolest uus džässkontsertide sari olemasolevatest erineb ja millised tuntud muusikud publikuni tuuakse.
Lisainfo ja piletid: www.viimsiartium.ee
Džässisündmuseid on nii Viimsis kui ka mujal päris palju. Mille poolest Põhja- ja Baltimaade Jazz Meeting teistest erineb ja miks see vajalik on?
Esiteks, Viimsi Artium oma programmiga soovib olla mitmekülgne. See tähendab, et seal on nii muusikat, teatrit, etenduskunsti, tantsukunsti kui ka klassikalist muusikat, džässi ja poppi. See on siis džässi osa meie programmi paletist.
Jazz @ Viimsi Artium (džäss Viimsi Artiumis) on uus kontsertsari, mis perioodiliselt pakub kvaliteetset džässiprogrammi. Uue kontsertsarja kõige esimene sündmus ongi Põhja- ja Baltimaade džässmuusikute kohtumine või siis inglise keeles Nordic – Baltic Jazz Meeting. See ei tähenda konverentsi, see ei tähenda mingit arutelu, vaid see tähendab reaalselt, et nendest maadest tulevad siia oma ala parimad tegijad, nad kohtuvad ja mängivad – see on tegelikult festival. Tänavu on see festival ühepäevane, kuna me olime kokkuleppeid tehes veel keset COVID-19 pandeemiat ja olime teadmatuses, kas me üldse tohime
sündmuseid korraldada.
Milliseid esinejaid tänavu oodata on ja millise pildi nad Läänemeremaade džässmuusikast annavad?
Kuna saalid on meil erinevad, siis see annab võimaluse džässmuusikal kõlada väga erinevates keskkondades.
Eesti artistidest palusime avasündmusele Ingrid Rabi Group’i, mis on tegelikult seitsmeliikmeline koosseis. Ingrid Rabi ise on noor helilooja ja laulja, kelle jaoks on see sisuliselt uue heliplaadi „Circle of Love“ esitluskontsert.
Tema muusika on kaunis, meloodiline ja harmooniline. Tema sõnum on eelkõige armastusest, nagu ta ise ütleb. Ta on suure sõnumiga noor Eesti helilooja, lauljatar ja arranžeerija. See, et nii noor džässartist on ise ka helilooja ja mängib oma muusikat ja see on seatud väga suurele koosseisule, eeldab ikkagi juba rohkem teadmisi.
Kutsusime ta esinema, et näidata, et Eesti uue põlvkonna džäss, peale seda kui Eestis džässiharidust andma hakati, on ikkagi väga tasemel helilooming. See ei ole alati nii olnud, vaid on nii kaugele jõudnud viimaste aastatega tänu organiseeritud džässielule ja sellealase hariduse andmisele Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja Otsa koolis, praeguses MUBA-s ning Viljandi Kultuuriakadeemias ja Tartus. Kuulates ei ole enam mingit vahet, kas džässiharidus on omandatud Skandinaavias või Eestis ja selle üle on mul väga hea meel.
Tapani Rinne on Soome elektroonilise muusika pioneer, ikooniline artist, kes laiale kuulajaskonnale peaks olema tuttav kui ansambli RinneRadio asutaja, mis on nüüdseks juba kakskümmend viis aastat vähemalt tegutsenud. Kuula Tapani Rinnet SIIT.
Tema on kindlasti üks eripalgelisemaid puhkpillimängijaid, kes mängib ainult kas klarnetit, bassklarnetit või sopran- ja baritonsaksofoni. Kogu kontserdi esitab Tapani Rinne üksi, kasutades laia elektroonilist paletti ja enda spetsiaalselt kaasa toodud sound designer’it, helirežissööri. Tapani Rinne ja RinneRadio on välja töötanud justkui sellise “nordic beat” või koguni “nordic rave” muusikastiili. Põhjamaalaste hinges on tegelikult loits, selline rütmiline loits, mida teevad šamaanid, mida teevad needsamad Norras ja Põhja-Soomes elavad saamid, nagu saamiloits – see ongi pandud Tapani rinne poolt elektroonilisse vormi ja seal on midagi sellist, mis puudutab põhjamaalasi alati.
See muusika ei ole mõeldud mitte ainult džässisõpradele, vaid kõigile, kes tahavad saada just rütmilist elamust. Teiseks, need, kes on siis džässmuusika või puhkpillimuusika sõbrad, et nende jaoks on see võimalus kuulata kui eriilmeliselt saab selle instrumendiga üldse mängida. Ja ta kasutab siis muidugi igasuguseid loopereid ja sämplereid ning põnevaid audiovisuaalseid eriefekte oma kontserdil. Eestis on tema austajate hulk väga suur.
Kolmandaks astub meil üles Lätist pärit Deniss Pashkevich. Ta on kunagi õppinud ka Otsa koolis saksofoni ja sealt edasi läks ta Hollandisse džässi õppima. Nüüd on ta Lätis oluline džässmuusik. Ma ütleks, et mitte ainult muusik ja helilooja, aga ka produtsent, džässmuusika edendaja ja kuvandi hoidja, nagu Läti Miles Davis, võiks öelda.
Kui ma võrdlen Tapani Rinnet ja Deniss Pashkevichit, kes on mõlemad vanameistrid omal alal, siis nende muusika ei vanane kunagi – nad hoiavad seda alati värskena ja see iseloomustab meie väliskülalisi hästi.
Millised ambitsioonid sul uue džässkontsertide sarjaga on?
Minu üks soov on see, et need rahvusvahelised džässartistid, kes meile tulevad ja oma kontserdi Artiumi kalendrisse kirja panevad, levitaksid sõna Viimsi Artiumist ka oma koduriikides ja mujal. See aitab tuua Viimsi Artiumi oma saalide ja võimalustega ka suuremale kaardile Läänemeremaades ja lähiriikides. See kõik on loomulikult Kultuurkapitali, erinevate saatkondade ja kultuuriinstituutide koostöö tulemus.
Viimsis õppivad noored, kes õpivad justnimelt siis sellel suunal muusikat, et läbi nende koostöövormide oleks ka neil võimalus reisida nendesse riikidesse. Kui meil on see side korra loodud, et küllap me siis loome ka selle sideme, kuidas noored saaksid kultuurivahetuse korras vastastikku külas käia.
Et kui meil on Viimsi Artium, kus me saame vastu võtta teiste maade artiste, siis oleme ka ise ühel päeval külla oodatud ja läbi džässi õppivate noorte saaksid võimalikuks erinevad koostöövormid.
Eelkõige ootame aga publikut siia tähistama uue kontsertsarja algust, mida meil õnnestub loodetavasti suuremaks ja olulisemaks teha ka rahvusvahelises mastaabis, kui meid ei kimbuta COVID-19 või mõni muu taoline häda.
Viimsi Artiumis etendub 15.-17. septembrini “Maastikud ja kehad”. 5-osalisest lavastustsüklist jõuab Tallinnas lavale 2 osa – “Vesi ja koltaan” (Artiumi suures saalis) ning “Põlevkivi” (Artiumi blackbox’is) . Lavastustsükkel valmis kontseptsiooni autorite ja lavastajate Daniel Kötteri, Sarah Israeli ja Elisa Limbergi koostöös muusikute, etenduskunstnike, teoreetikute, teadlaste ning kohalike elanikega Indoneesias Lääne-Paapuas, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Eestis Ida-Virumaal ning Saksamaal Leipzigi ja Ruhri piirkonna.
Kuidas tuli Teil mõte luua selline mitmekihiline ja ambitsioonikas, erinevaid meediume ja žanre ühendav lavastustsükkel “Maastikud ja kehad”?
Mind on huvitanud temaatika, kuidas ruum ajas muutub ning millised on selle poliitilised põhjused ja sotsiaal-majanduslikud tagajärjed. Selle problemaatikaga olen oma eelmistes töödes tegelenud juba pikemat aega. Minu huviorbiidis on olnud elukorraldus suurlinnade kõrvalistes piirkondades. Samuti on mulle maakide kaevandamise tagajärjel toimunud maastike transformatsioon juba pikemat aega huvi pakkunud. Seega on täiesti loogiline, et valmis lavastustsükkel “Maastikud ja kehad”.
Globaalne kaevandamine on üks kõige enam keskkonda ja maastikke muutvaid inimtegevusi. Nende tegevustega kaasnevate muutuste mastaap on tohutu. Need muutused mõjutavad nii inimesi kui keskkondi, milles nad elavad – külad kaovad, nende asemele rajatakse uusi kaevanduslinnakuid, põlisrahvaid sunnitakse oma asurkondadest lahkuma, väheneb maastike liigiline mitmekesisus. Samas mineraalide kaevandamisel on seotud ajaline mõõde. Ekstensiivne kaevandamine on toimunud pelgalt paari viimase sajandi jooksul, samas kui nende mineraalide tekkeks on kujunenud miljoneid aastaid. Kui sellesse perspektiivi paigutada ka aeg kui kiiresti kaevur võib oma tööst ilma jääda, siis aeg võib olla pikk või lühike. See on huvitav paradoks. Mind häirib eurooplaste valikuline nägemine ja kitsas perspektiiv maailmas toimuva mõistmisel. Seetõttu lavastuses me põimisime kokku kaks narratiivi – kaks põhjalikku uurimust kaevandamise tagajärgedest keskkonnale ja potentsiaalsetest tulevikustsenaariumidest Ruhri piirkonnas Saksamaal ning koltaani kaevandamisega seotud temaatikast – mustast ärist, vägivallast ja naiste diskrimineerimisest – Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Eurooplaste jaoks on ekvaatorist lõuna pool asuvad maad ajas ja ruumis niivõrd kaugel, et me ei suhestu nendega. Oma lavastuses tahan ma osutada sellele, et see, mis toimub Aafrikas, avab eriti reljeefselt ja jõhkralt kapitalismi põhiolemuse, millele me enamasti ei mõtle. Kõik me kanname igapäevaselt endaga kaasas midagi Kongo kaevandustest. Koltaanist, mida ekspluateerimise hinnaga kaevandatakse, toodetakse tantaali, mis on oluliseks komponendiks elektroonikatööstuses, sealhulgas mobiiltelefonide tootmises. Seega arusaam sellest tootmisahelast on tõesti silmiavav.
Milline on teie jaoks kõige põletavam probleem kriisis olevas maailmas?
Minu jaoks on see liiga üldine küsimus. Kui räägime kaevandamise ja kolonialismi seostest, siis me räägime süsteemist, mis loodi sadu aastaid tagasi, ma pean siin silmas sellist mõistet nagu võimu koloniaalsus, mis käsitleb kolonialismi pärandit tänapäeva ühiskondades, mis väljendub sotsiaalse diskrimineerimisena.
Üks põletavamaid probleeme on loomulikult energiakriis. Kuid peab ütlema, et Euroopa on energia kättesaadavuse mõttes ikkagi väga mugavas positsioonis võrreldes maakera paljude teiste paikadega. Minu jaoks on seoses energiaressursside temaatikaga väga olulised eetilised küsimused. Samas annan endale aru, et nii kaua, kui me oleme sõltuvad fossiilkütustest Euroopas, on see keeruline teema. Kuna fossiilkütused tarnitakse piirkondadest, kus on poliitilised probleemid – olgu see siis Venemaa või näiteks Katar või muu koht. Seega põrkume pidevalt eetiliste küsimuste vastu, mida pole võimalik lahendada. Võib öelda, et Euroopa energiakriis on karistus selle eest, et mindi tehingule populistliku riigiga, kellel on mastaapsed imperialistlikud ambitsioonid. Kokkuvõttes võiks öelda, et tuleks muuta energiaressurssidest mõtlemist üldisemalt.
Milline on “Maastike ja kehade” peateema? Teie VR installatsioon on ühelt poolt nii pessimistlik ja melanhoolne, kuid samas teostuselt nii kaunis.
Ilu mõiste on suhteline ja ilu on vaataja silmis. Näiteks inimene, kes peab fotosid nälgivatest aafrika lastest slummides ilusaks, peaksid ennast peeglist vaatama. Mind huvitavad eelkõige eetilised küsimused ning vorm ja teostus. Mulle öeldakse sageli, et minu loodud lavastused on mingis mõttes kaunid. Kuid see jällegi seotud vaataja maailmanägemise ja assotsiatsioonide loomise sooviga.
Intervjuu Daniel Kötteriga viis läbi Katrin Tegova.
Soome etenduskunstide tipud Artiumis!
Viimsi Artium kutsub vaatama kolme rahvusvaheliselt tuntud Soome etenduskunstniku – Tero Saarineni, Johanna Nuutineni ja Rauli Dahlbergi lavastusi ning kuulama eesti muusiku Maarja Nuudi kontserti, mis toimuvad Viimsi Artiumi avakuu raames. Nende üritustega tähistab Artium Eesti-Soome kultuurisilla sepistamist.
Programm
25.08 kell 19
Nüüdistsirkuse ja visuaalteatri lavastus „O´DD“, autor, lavastaja ja koreograaf Rauli Dahlberg (Race Horse Company, Soome).
30.08 kell 19
Tantsulavastus “HUNT”, koreograaf Tero Saarinen (Tero Saarinen Company, Soome). Artist talk Tero Saarineniga, modereerib koreograaf Teet Kask. Linastub Saarineni loomingut käsitlev dokumentaalfilm “Rooted with wings” (režissöör Thomas Freundlich).
1.09 kell 19
Tantsulavastus “HZ”, koreograaf Johanna Nuutinen (Tero Saarinen Company, Soome).
Kontsert “Hinged”, muusiku ja helilooja Maarja Nuut (Eesti).
Race Horse Company on üks enim tuntud Soome etenduskunstide truppidest, mis on kaasaegse tsirkuse maastikul omandanud kindla kvaliteedimärgi. Mitmete rahvusvaheliste etenduskunstide festivalide programmides olev
“O´DD” pärjati 2021. aastal Soome kaasaegse tsirkuse Sirkuksen Lumo auhinnaga.
Tero Saarinen Company loodi 1996. aastal tantsija ning koreograaf Tero Saarineni poolt. Trupi repertuaar koosneb peamiselt Saarineni töödest. Helsingis baseeruv trupp on soome kultuuri peamine ekspordiartikkel, kes on esinenud kaugelt üle neljakümnes riigis. Lisaks viib Tero Saarinen Company läbi arvukaid rahvusvahelisi õppeprogramme ja töötubasid ning loob pidevalt koreograafiat maailma juhtivatele tantsuorganisatsioonidele. Seega valmivad trupi lavastused põhiliselt rahvusvaheliste kaasproduktsioonidena.
Tero Saarinen on soome tantsija ja koreograaf, kes on pälvinud mõlemas rollis arvukalt olulisi auhindu nii Soomes kui välismaal. Saarinen on loonud ainuüksi Tero Saarinen Company jaoks kokku 17 originaalteost, kusjuures peab rõhutama, et just lavastus “HUNT” on pälvinud erakordset rahvusvahelist tähelepanu.
Johanna Nuutinen on soome interdistsiplinaarne kunstnik ja koreograaf, kelle lavastused valmivad koostöös uuendusmeelsete heli-, valgus- ja kostüümikunstnikega. Nuutineni huviorbiidis on lisaks koreograafiale viimasel ajal olnud erinevate tajumehhanismide uurimine – meie sensoorne (audio, taktiilne ja visuaalne) kogemus. Oma loomingus uurib Nuutinen erinevate kunstiliikide kokkupuutepunkte ning teeb selles valguses rahvusvahelist koostööd.
Maarja Nuut on laulja, multiinstrumentalist ja helilooja, kelle looming koondab rikkalikke muusikamaailmu. Ta on pälvinud laialdast rahvusvahelist tunnustust ning andnud kontserte üle terve ilma.
KOGU AVAKUU PROGRAMM
VAATA PROGRAMMI TUTVUSTAVAT SAATELÕIKU AKTUAALSES KAAMERAS
Intervjuu Soome Instituudi juhataja Hannele Valkeeniemiga
Viimsi Artium on koostöös Soome Instituudiga tugevdamas Eesti-Soome kultuurisilda. Katrin Tegova uuris Soome Instituudi juhatajalt Hannele Valkeeniemilt, mis aitaks Eesti ja Soome kultuurisuhteid tugevamaks muuta ning kuidas näeb Hannele Artiumi rolli selles.
Kuidas on olnud teie nägemist mööda Eesti ja Soome suhted läbi ajaloo? Ning kuidas neid hetkel tuleks veel arendada?
See on väga lai küsimus. Meie oleme ju algselt sama Läänemere rahvas. Oleme läbi ajaloo täiendanud teineteist. Kuna siin on alati olnud paremad põllud ja Soome rannikul paremad kalaveed, siis aastasadu vahetati vilja ja silku omavahel. Oleme vahetanud alati ”ressurssi”, ja selle ressursi vahetamise ja täiendamise kaudu oleme saanud tugevamaks. See on olnud nii kultuurse ressursi vahetus, nt rahvuslikul ärkamise ajal, kui ka sõjalise ressursi vahetamine, vabatahtlikud on tulnud üle mere appi sõjaolukorras. Hetkel peaksime tulema selle vana ressursi vahetamise juurde rohkem tagasi. Vaatama meid ühtsema üksusena.
Milline on praegu Eesti-Soome kultuurisild? Kas see toimib, mis kujul ja mida saaks paremini teha?
Soome ja Eesti kultuurisild on väga pika ajalooga ning kultuur oli ka ainus viis hoida suhteid Eestiga okupatsiooni ajal. Just kultuurikontaktide kaudu tulid soomlased Eestisse laulva revolutsiooni ajal poliitilist toetust andma. Keel ja kultuur on meie sügavam ühisosa. Kui vaatame kultuurisilda praeguses ajas, siis ma näen, et kõvasti on arenguruumi. Vaatame suhteid enamasti majanduse ja turvalisuse kaudu, aga ka nende alus on tegelikult seotud tunnetusega ühisest kultuuriruumist. Me ei kasuta oma võimalusi koostegemisele nii palju kui võiksime. Mida teha paremini? Lihtsalt tuleks kogeda rohkem koos kultuurielamusi, see toob ka rohkem majaduslikku edu ja lõpuks ka turvatunnet.
Artiumi avakuu programmis on mitmeid Soome kultuuri tippe. Keda veel võiks tuua lähiajal Eestisse?
Keda Soomest kutsuda, on küsimus, millele Artiumi oma inimesed on kõige kompetentsemad vastama. Ega nad muidu juba poleks leidnud nii häid esinejad avakuu programmi. Soovitusi ma selleks eriti ise ei tahakski anda, las professionaalid teevad selle osa, aga kui vaadata asukohta ja maja iseloomu, tundub, et see sobiks eriti hästi multidistsiplinaarsele kunstile, mille tipptegijate hulka kuulub nt Wauhaus kollektiiv, mis oli Helsinki Biennaali üks osalejatest. Kaasaegse tsirkuse ja etenduskunsti ühendavaid tegijaid on Soomes ka mitmeid, nt Kallo Collective. Auhinnatud soomlasest meediakunstnikku Kaino Wennerstrand võiks olla ka huvitav siin näha. Valguskunstnik Mikki Kunttu võiks talvisel ajal midagi välja mõelda nii Artiumi majja kui õuealale. Kimmo Pohjonen on nagunii juba Eestis tuntud, olen kindel, et Artiumi suurepärane saal teeks temalegi au.
Kas ja mida plaanite Artiumi avakuu programmist vaatama minna ja mida soovitate?
Püüan minna vaatama nii palju, kui vähegi kalender lubab. Ja eks ma soomlasena soovitan ikka neid soomlastest esinejaid (Tero Saarinen, Race Horse Company, Johanna Nuutinen). Priit ja Olga Pärna näitusest ja filmidest ma ka ei taha kindlasti ilma jääda.
Milline roll võiks olla praegu ja tulevikus Artiumil Soome kultuuri toomises Eestisse ja vastupidi?
Ma soovin, et Artium võiks olla koht, mis hakkab kureerima kunsti- ja kultuuriprojekte üle lahe. Võimalusel võiks toimida koostöö Helsingi Festivaliga (Helsinki Juhlaviikot) ja Helsinki Biennaaliga. Nii, et nad saavad laieneda üle lahe ja Artiumis oleks osa nende programmist. Mitte täpselt sama kava, vaid koosloome, mis tuleb välja ühel viisil põhjakaldal ja teisel viisil siin. Koosloome on see, mis tõstaks ühise tegevuse uuele tasemele, mitte ainult üksikute teoste importimine ja eksportimine. Igasuguseid kokkusaamisi võiks korraldada, näiteks Eesti ja Soome tehisintellekti kunsti tegijatel oleks kindlasti huvitav koostöös midagi teha. Koos tuleviku poole!
Avaõhtu programmiga esitles Viimsi Artium kõike seda, mida hoone ja selle välialad võimaldavad, tuues publiku ette sümbioosi klassikalise muusika tippudest, kunstinäitusest ning etendus- ja audiovisuaalkunstidest.
Viimsi Artiumi avapeost võtsid osa kutsutud külalised nii Eestist kui ka mujalt. Artiumi avakõned pidasid Vabariigi President Alar Karis, peaminister Kaja Kallas, Viimsi vallavanem Illar Lemetti ja Viimsi Artiumi juht Kristiina Reidolv.
Avakontserdil “Õhtumissa” astusid üles Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatamisel. Seejärel said külalised osa Ingmar Jõela lavastatud audiovisuaalsest rännakust “Võimalikkus”, mis tutvustas vastavatud hoonet ja välialasid. Blackbox’is avati Kristjan Järvi nEscapes Lounge ning vastavatud kaasaegse kunsti galeriis animafilmirežissööride Olga ja Priit Pärna joonisfilmi näitus “Ole paigal – las ma vaatan!” ja illustratsioonide näitus “Läks lendu”, mida saatis klaveril helilooja Olav Ehala. Kammersaalis astusid üles kamermuusika tipud Peep Lassmann ja Toomas Vavilov. Fuajees ja välialadel hoolitsesid muusikavaliku eest DJ-d Martin Saar ja Erkin Antov ning üles astus lauljatar Sarah Murray (Tšiili, Norra). Õhtut ilmestasid videomappingud Alyona Movkolt ning valgusinstallatsioonid ja lasershow. Õhtust sai öö Lexsoul Dancemachine’i kaasahaaravate rütmide saatel. Õhtut juhtis näitleja Karmo Nigula.
Avakontserdi eel peetud kõnes rõõmustas Vabariigi President Alar Karis selle üle, et üks vald on otsustanud lisaks asfaltteedesse ja tänavavalgustitesse investeerimisele panustada ka vaimukeskuse loomisse.
Peaminister Kaja Kallase sõnul tundus kümme aastat tagasi üsna utoopiline, et kontserdid võiksid toimuda Viimsis. “Kui vaadata programmi, siis siia tuleb väga palju häid kontserte, nii et pigem ma kahtlustan, et edaspidi saab olema nii, et Tallinna poolt tullakse Viimsisse kontsertidele ja see tõmbekeskus tuleb hoopis siiapoole”, sõnas peaminister.
Viimsi Artiumi põhjamaiselt minimalistliku hoone autorid on arhitektid Siiri Vallner ja Indrek Peil Kavakava büroost. Viimsi vald investeeris Artiumi ehitamisesse ja tehnikasse ligikaudu 15 miljonit eurot. Kõrgetasemelist kultuuriprogrammi on võimalik nautida nii 457-kohalises suures saalis, 190-kohalises blackbox´is, 160-kohalises kammersaalis kui ka endistesse kütusemahutitesse rajatud kaasaegse kunsti galeriis, vabaõhulaval ja katuseterrassil. Hoones asuvad ka Viimsi muusika-, kunsti- ja teaduskool ning huvikeskus.
Viimsi Artiumi avamisele järneb rahvusvahelise programmiga avakuu, mis päädib 1. oktoobril rahvusvahelise muuskapäeva tähistamisega.
“Väga oluline on, et Eesti publik saaks orgaaniliselt osa Põhjamaade ja Euroopa, aga ka laiemalt rahvusvahelisest kultuuriruumist: just sel põhjusel on meil plaanis tuua hooaja sees Eestisse väliskultuuri, nii kaasaegset välisteatrit kui ka muusikat”, ütleb Viimsi Artiumi juht Kristiina Reidolv.
Artiumi avakuul on võimalus näha Soome kaasaegset tantsuteatrit ja nüüdistsirkust, Saksa interdistsiplinaarset dokumentaalteatrit, kuulata Eesti tippmuusikuid nii klassikalise, jazz- kui ka popmuusika vallast ning vaadata Eesti animafilmide paremikku.
Tutvu programmiga lähemalt: www.viimsiartium.ee
Fotod avamisest (fotograafid Aron Urb ja Arno Mikkor) leiab SIIT.
Ülekanne avakontserdist on järelkuulatav Klassikaraadio koduleheküljel.
Nüüdisaegse tippkultuuri, põhjamaise arhitektuuri ja ürgse looduse kohtumispaik Viimsi Artium avaneb!
Kultuuri- ja hariduskeskuse Viimsi Artium avakuu saab alguse 19. augustil, mis lõpeb 1. oktoobril rahvusvahelise muusikapäevaga. Avakuule pühendatud festival on kollaaž kõigest sellest, mida on võimalik tulevikus Viimsi Artiumis näha nii etenduskunstide, muusika, tantsu, filmi kui visuaalkunsti valdkonnas. Avakuu programm koosneb kolmest tasandist: rahvusvaheline kultuur, Eesti tippkultuur ning kohalikud ja kogukondlikud sündmused.
Vaata siit:
Artiumi avakuu programmi soovitusi!
Etenduskunstid
Tero Saarineni tantsulavastus “HUNT” ja dokumentaalfilm “Rooted with wings” (Soome)
30.08 kell 19
Viimsi Artiumil on erakordne võimalus esitleda Soome kaasaegse tantsu lipulaeva, Tero Saarinen Company lavastust “HZ | HUNT”, mille esietendus toimus 31. märtsil 2022 aastal Helsingis, vastvalminud kaasaegse tantsu keskuses Tanssin Talo. 30. augustil esitletakse Artiumis Tero Saarineni lavastust “HUNT”.
Igor Stravinski balletist “Kevadpühitsus” inspireeritud “HUNT” esietendus 2002. aastal Veneetsia biennaali tellimusel. Nii kriitikute kui ka publiku poolt kõrgelt hinnatud lavastust on esitatud kokku 83 linnas ja 32 riigis. 2022. aastal valmis ikooniliseks saanud lavastusest uusversioon – seekord on laval tantsijad Auri Ahola või Atte Kilpinen. Etendusele järgneb kohtumine Tero Saarineniga ja linastub tema loomingut käsitlev dokumentaalfilm “Rooted with wings” (režissöör Thomas Freundlich).
Johanna Nuutineni tantsulavastus “HZ” (Soome) ja Maarja Nuudi kontsert “Hinged”
1.09 kell 19
Tero Saarinen Company lavastuse “HZ I HUNT” teise osa „HZ“ toome publikuni 1. septembril, mille koreograafiks on Johanna Nuutinen. Lisaks toimub Maarja Nuudi kontsert “Hinged”.
“HZ” autoriks on Soome noor tantsija ja koreograaf Johanna Nuutinen. Tema audiosensoorses lavastuses sukeldub publik sügavale helilainetesse, kus kuulmine muutub kogemiseks. Veealusest helireostusest saab “HZ-s” moodsa maailma sensoorsete stiimulite metafoor.
“HZ” etendusele järgneb eesti muusiku Maarja Nuudi kontsert “Hinged”, millega loome kultuurisilla Eesti ja Soome vahel.
Muusika
Kristjan Järvi NEscapes Live Lounge
Kristjan Järvi loomingut esitlevad Elina Nechayeva (“Burnt”), Angeelia Pedaja (“Runic Prayer”) ja Ott Lepland (“Kirbu Epiphany” EP esitlus). Õhtu päädib folktroonika bändi OOPUS reiviga, kus tuleb esitlusele ka Oopuse “Runic Prayer’i” remix´i live.
21.08 kell 20:00
Kristjan Järvi NEscapes Lounge
Kristjan Järvi ja Mick Pedaja kontsert “Põhjamaine palve”
26.08 kell 22
Kontsert: NOËP ja Sander Mölder
2.09 kell 21
Andres Mustoneni ja Ivo Sillamaa kontsert „Müstiline Bach“
4.09 kell 19
Eva Kolditsa ja Mingo Rajandi kontsert-etendus “Elajannad”
9.09 kell 19
Põhja- ja Baltimaade Jazz Meeting Viimsi Artiumis
Ingrid Rabi Group (Eesti) / Tapani Rinne (Soome) / Deniss Paškevich trio (Läti)
22.09 kell 19
Tõnu Kaljuste, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester “SANCTUS”
29.09 kell 19
Visuaalkunstid
Kaasaegse kunsti galeriis on Artiumi avakuul 19.08–1.10 animafilmirežissööride Priit ja Olga Pärna näitused “Ole paigal – las ma vaatan” ja “Läks lendu” ning joonisfilmide retrospektiiv.
Kogu avakuu programm – vaata siit!
Intervjuu Viimsi Artiumi juhi Kristiina Reidolviga
Kultuuri- ja hariduskeskus Viimsi Artium on nüüdisaegne, avatud ja interdistsiplinaarne kultuurikeskus, kus kohtuvad nii etenduskunstid, klassikaline, jazz-, pop- ja rokkmuusika, kunst, film, teadus ja haridus. Viimsi Artiumis põimuvad omavahel nii erinevad kultuurivaldkonnad kui rahvusvaheline, riiklik ja kogukondlik mõõde. Katrin Tegova uuris Viimsi Artiumi juhilt Kristiina Reidolvilt Artiumi loomise printsiipe, tagamaid, ja tulevikuplaane.
On erakordne, et praegusel ajal avatakse uus kultuuri- ja hariduskeskus Viimsi Artium. Kuidas see initsiatiiv sündis?
Tänastel turbulentsetel aegadel, kui globaalset küla raputavad nii tervishoiu- kui julgeolekukriisid, on kindlasti paljude jaoks üllatav, kui panustatakse kultuurivaldkonda ning avatakse uus kultuuri- ja hariduskeskus. On igati loogiline eeldada, et praegu on aeg keskenduda Maslow´ püramiidi ehk inimvajaduste hierarhia kõige aluseks olevatele tasanditele, milleks on füsioloogilised ja turvalisuse vajadused. Kuid siin ongi minu meelest peidus moodsa ühiskonna trikster: kui ühiskondlik kude mureneb, siis lisaks bioloogiliste ja turvalisuse vajaduste tagamisele on tekkinud soov tunda ka suuremat sotsiaalset sidet üksteisega ning mõtestada ja tunnetada nii maailma unikaalsust kui ka kaduvust. See on just see, mida kultuur saab pakkuda – tuua inimesi kokku ja panna nad siin ja praegu ühes rütmis hingama. Selles valguses on ainuõige aeg panustada kultuuri ja avada ühelt poolt maailmakultuuriga siduv ning teisalt kogukonda ja erinevaid põlvkondi kokku toov uus kultuuri- ja hariduskeskus.
Tõesti, Viimsi vald on teinud erakordse investeeringu kultuuri- ja haridusvaldkonda, investeerides Viimsi Artiumi ehitusse ja tehnikasse ligikaudu 15 miljonit eurot. Vallavalitsus on tegelenud uue kultuuri- ja hariduskeskuse kavandamisega alates aastast 2018. Viimsi vald võiks olla kindlasti ka teistele kohalikele omavalitsustele eeskujuks ja julgustuseks. Kultuuri panustamine seob kogukonda, pakub elanikele positiivseid ja unikaalseid emotsioone, tõstab elukeskkonna kvaliteeti ja väärtust, loob uusi töökohti ning lõppeks – lisaks kultuurilistele ja sotsiaalsetele aspektidele, vastavalt Eesti Konjunktuuriinstituudi uuringutele, mille järgi kultuuri panustatud üks euro toob piirkonda tagasi vähemalt neli eurot, elavdab ka kohalikku majanduselu.
Kuivõrd Artium asub vaid 15-minutilise sõidu kaugusel Tallinna südalinnast, siis kindlasti on see loodud ja avatud kõigile – nii viimsilastele, tallinlastele kui üle-eestilisele publikule.
Loe edasi siit.
Kultuuri- ja hariduskeskus Viimsi Artium on nüüdisaegne, avatud ja interdistsiplinaarne kultuurikeskus, kus kohtuvad nii etenduskunstid, klassikaline, jazz-, pop- ja rokkmuusika, kunst, film, teadus ja haridus. Viimsi Artiumis põimuvad omavahel nii erinevad kultuurivaldkonnad kui rahvusvaheline, riiklik ja kogukondlik mõõde. Katrin Tegova uuris Viimsi Artiumi juhilt Kristiina Reidolvilt Artiumi loomise printsiipe, tagamaid, ja tulevikuplaane.
On erakordne, et praegusel ajal avatakse uus kultuuri- ja hariduskeskus Viimsi Artium. Kuidas see initsiatiiv sündis?
Tänastel turbulentsetel aegadel, kui globaalset küla raputavad nii tervishoiu- kui julgeolekukriisid, on kindlasti paljude jaoks üllatav, kui panustatakse kultuurivaldkonda ning avatakse uus kultuuri- ja hariduskeskus. On igati loogiline eeldada, et praegu on aeg keskenduda Maslow´ püramiidi ehk inimvajaduste hierarhia kõige aluseks olevatele tasanditele, milleks on füsioloogilised ja turvalisuse vajadused. Kuid siin ongi minu meelest peidus moodsa ühiskonna trikster: kui ühiskondlik kude mureneb, siis lisaks bioloogiliste ja turvalisuse vajaduste tagamisele on tekkinud soov tunda ka suuremat sotsiaalset sidet üksteisega ning mõtestada ja tunnetada nii maailma unikaalsust kui ka kaduvust. See on just see, mida kultuur saab pakkuda – tuua inimesi kokku ja panna nad siin ja praegu ühes rütmis hingama. Selles valguses on ainuõige aeg panustada kultuuri ja avada ühelt poolt maailmakultuuriga siduv ning teisalt kogukonda ja erinevaid põlvkondi kokku toov uus kultuuri- ja hariduskeskus.
Tõesti, Viimsi vald on teinud erakordse investeeringu kultuuri- ja haridusvaldkonda, investeerides Viimsi Artiumi ehitusse ja tehnikasse ligikaudu 15 miljonit eurot. Vallavalitsus on tegelenud uue kultuuri- ja hariduskeskuse kavandamisega alates aastast 2018. Viimsi vald võiks olla kindlasti ka teistele kohalikele omavalitsustele eeskujuks ja julgustuseks. Kultuuri panustamine seob kogukonda, pakub elanikele positiivseid ja unikaalseid emotsioone, tõstab elukeskkonna kvaliteeti ja väärtust, loob uusi töökohti ning lõppeks – lisaks kultuurilistele ja sotsiaalsetele aspektidele, vastavalt Eesti Konjunktuuriinstituudi uuringutele, mille järgi kultuuri panustatud üks euro toob piirkonda tagasi vähemalt neli eurot, elavdab ka kohalikku majanduselu.
Kuivõrd Artium asub vaid 15-minutilise sõidu kaugusel Tallinna südalinnast, siis kindlasti on see loodud ja avatud kõigile – nii viimsilastele, tallinlastele kui üle-eestilisele publikule.
Viimsi Artium on uue kultuuri keskus – mis on uus kultuur?
Võib öelda, et nii, nagu toimuvad praegu ühiskonnas drastilised muutused, ümberjoondumised ja uute lahenduste otsingud, toimub sama ka kultuurivaldkonnas ning seda nii kunstilises kui kultuurikorralduslikus mõttes. Jäikade ja selgete piirjoontega struktuuride ja ühiskonnakorralduse aeg on ümber – uue kultuuri sünnipaik on tiigel. Meie kaasaja kultuuris on märgatav kultuurivaldkondade kokkusulandumise tendents – üha enam hägustuvad piirjooned etenduskunstide, visuaalkunsti, filmi, televisiooni, muusika ja arvutimängude vahel. Valdkondade ühisalas sünnib aga innovatsioon. Samuti on märgatav interaktiivsuse suundumus – hägustuvad piirjooned looja, tarbija, vahendaja ja kommenteerija vahel. Digikultuuri areng on muutnud kultuuri loomise, vahendamise ja tarbimise praktikaid – nüüd toimub kultuuriloome ja -tarbimine hübriidruumis ehk paralleelselt nii füüsiliselt kui virtuaalselt, hägustades sealjuures piirjoont ka ühiskondlike institutsioonide ja privaatsfääri vahel. Kuid viimase kevade valguses tundub, et üksteisele lähenevad ka eri generatsioonide loojad, tehes koostööprojekte ning hoides ja tugevdades kultuurilist sidet ja järjepidevust, sealjuures antakse võimalus varemloodu ümbermõtestamiseks. Julgen väita, et just praegu pannakse alus uuele rahvusvahelisele kultuuritööstusele.
Kas ka organisatsioonikultuuris toimuvad muutused?
Võib küll öelda, et toimub ka töökultuuri põhimõtteline muutumine. Kui 19. sajandil iseloomustas töökultuuri peamiselt meistri ja selli suhe ning 20. sajandil suured korporatsioonid selge hierarhia ja püramiidliku struktuuriga, siis 21. sajandi töökultuur on ilmselgelt muutunud – kõige enam iseloomustab seda võrgustikupõhisus. Nii organisatsiooni struktuur kui suhted teiste organisatsioonidega toimivad võrgustikuna, sh pole selget püramiidlikku hierarhiat ega enam ka distinktseid töökohti. Võrgustiku juhtimine eeldab aga horisontaalset ja demokraatlikku lähenemist, kus töötajad osalevad otsustusprotsessides, mitte enam autoritaarset stiili. Ka töökoht ja tööaeg on muutunud paindlikuks. Innovatsioon toimub tänapäeval eelkõige väikestes organisatsioonides, mis on mobiilsed ja varmad kiirelt ühiskondlikele muutustele reageerima.
Võikski öelda, et nutikas strateegia on tänasel päeval positsioneerida end väikse kalana suures ookeanis, mitte suure kalana väikses tiigis, sealjuures on veelgi parem, kui tiim ujub kui kalaparv, teades ja tunnetades nii üksteist, suunda, kuhu liikuda, kui vajadusel ka strateegilisi suunamuutusi, mida ühiselt ette võtta.
On oluline, et Viimsi Artium, mis soovib olla uue kultuuri sünnipaik, oleks ka organisatsioonikultuurilt ja -mudelilt uut tüüpi ja tulevikku vaatav ehk kokkuvõttes riskialdis, otsinguline ja eksperimenteeriv.
Mis iseloomustab Artiumi avakuu sündmusi?
Avakuu programm peegeldab uue kultuuriga seotud printsiipe – toome kokku erinevad distsipliinid, nii rahvusvahelise ja Eesti tippkultuuri kui ka kogukondlikud sündmused, erinevate põlvkondade loojad, et tunnetada kultuurilist järjepidevust ja sidekude ning ühtlasi anda võimalus loodu reinterpretatsiooniks, sest kunst on elav organism, resoneerudes ühiskondlike muutustega ja sõltudes vastuvõtja tõlgendustest. Tähtis on pakkuda võimalust ka publiku maailmavaate, tunnetuse ja miks mitte ka meelte avardamiseks.
Mida Viimsi Artiumi esimene hooaeg endaga veel kaasa toob?
Väga oluline on, et Eesti publik saaks orgaaniliselt osa kindlasti Põhjamaade ja Euroopa, aga ka laiemalt rahvusvahelisest kultuuriruumist: just sel põhjusel on meil plaanis tuua hooaja sees Eestisse väliskultuuri, nii kaasaegset välisteatrit kui muusikat. Koos Soome Instituudiga Tallinnas on pikk plaan ehitada üles Eesti-Soome kultuurisild, mille üks eesmärke on kultuuriprogrammi roteerumine. Niisamuti on plaanis koostöö eri riikide kultuuriorganisatsioonide ja saatkondadega, samuti kultuuriturismi edendamine. Tahaksime, et Viimsi Artium kehtestaks ennast lisaks Eesti kultuuriruumile ka rahvusvahelises plaanis.
Kindlasti soovime anda oma panuse kultuuriloomesse ja mõjutada uue kultuuri sündi oma- ja kaasproduktsioonide kaudu nii etenduskunstide kui muusika valdkonnas.
Juba oktoobris esietendub Karl Laumetsa uuslavastus “Lennart. Pöördtooliaastad” (Ekspress Meedia produktsioon).
Artiumi hoone on nüüd valmis – mis on Artiumi omapära?
Kõigepealt tuleks kindlasti tuua esile Viimsi Artiumi originaalset arhitektuuri. Hoone on projekteerinud KAVAKAVA arhitektid Siiri Vallner ja Indrek Peil, kes on väga meisterlikult sidunud põhjamaise minimalistliku arhitektuuri looduskaitsealade, klindiastangu ja matkaradadega. Nende jaoks on olnud ülimalt oluline tuua kokku moodne arhitektuur, loodus, kultuur ja sotsiaalne suhtlus. Rohelist mõtteviisi on silmas peetud erinevatel tasanditel: hoones on rohevööndiga fuajee, katusel päikesepaneelid, kõrreliste, sõstrapõõsaste ja kasvuhoonega katuseterrass, murukatus ning elurikkust ja bioloogilist mitmekesisust soosiv haljastus koos niidutaimedega. Väga omanäolised ja originaalsed arhitektuursed lahendused on loodud ka endistele nõukogudeaegsetele sõjaväe kütusemahutitele, millest ühes on kaasaegse kunsti galerii ja teises vabaõhulava.
Legendaarne akustik Linda Madalik on aidanud projekteerida Artiumisse väga hea akustikaga saalid. Meil on pika järelkajaga suur saal ja kammersaal, mis sobivad eelkõige sümfoonilisele ja koorimuusikale, kuid akustikat sametkardinatega muutes ka teatrile, võimendusega muusikale, konverentsidele või muudele sündmustele, samuti akustiliselt mati kõlaga blackbox, mis sobib võimendusega muusikale, etenduskunstidele, filmile ja seminaridele.
Hoone on kergesti ligipääsetav ka erivajadustega inimestele: saab liikuda ratastooliga, aga olemas on ka taktiilsed põrandapinnad ja seinajuhised vaegnägijatele.
Lõpetuseks tuleks aga Artiumi unikaalsuse ja tugevusena kindlasti rõhutada kultuuri- ja haridusvaldkonna kokkutoomist: meie juures asuvad ka Viimsi muusika-, kunsti- ja teaduskool ning huvikeskus, et toetada just noore põlvkonna arengut ja olla kasvupinnaseks tulevikuloojatele. Nii on Viimsi Artiumi jaoks olulised haridus- ja kultuurivaldkonna ühisosa ja -tegevus: meistriklassid ja haridusprogrammid nii professionaalidele, noortele kui ka laiemale publikule.
Ootused kandidaadile:
Publikuteenindaja tööülesanded:
Omalt poolt pakume:
Pakume Sulle võimalust lüüa kaasa uue, kaasaegse ja interdistsiplinaarse kultuuri- ja haridusorganisatsiooni töös, millel on suur arengupotentsiaal ja rahvusvaheline haare. Tööle asumine töövõtulepingu alusel, töökorraldus graafiku alusel.
Kandideerimiseks palume saata CV ja motivatsioonikiri 22. augustiks (k.a) Artiumi korraldusjuhi aadressile hannele.kand@viimsiartium.ee
Märgusõna: Publikuteenindaja konkurss (lisada e-kirja teemareale).
Avakuu, mis kestab 19. augustist 1. oktoobrini, toob publiku ette Eesti tippkultuuri, Soome parima tantsukunsti, Läänemeremaade jazzmuusika ja palju muud.
(veel …)Uudiskirja saajale eksklusiivsed sooduspakkumised.